Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Pagulusse idatuulte eest

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Möödub 62 aastat nn suurest
põgenemisest, mille käigus lahkus oma kodudest läände kümneid tuhandeid
eestlasi. Teiste hulgas lastena Maie ja Heino, kellest sai perekond Nurmberg.

Maie ja Heino Nurmberg Tartus teel Eesti Kiriku toimetusse.

Maie ja Heino Nurmberg Tartus teel Eesti Kiriku toimetusse.

Üks päev või aasta pole ühe rahva loos
teisega samaväärne ja Eesti ajaloo seisukohalt on aasta 1944 kustumatu jäljega.
Septembri teisel poolel, kui punaväe edasitungi Eestis ei suudetud peatada, algas
põgenemine läände, mis kulmineerus oktoobri alguseks. See tõi kaasa muutuse
teeleläinud inimeste elus. Maha tuli jätta kodumaa, varandus, tihti ka pere.
Uues ühiskonnas ootasid 
kohanemisraskused. Aga eestlane pole loodud murduma.

Lastena kodust

Rahva ajalugu on mosaiik, kus igal killul
on üks inimsaatus. Eesti Kirikul oli hea meel võõrustada abielupaari Maie ja
Heino Nurmbergi Los Angelese kogudusest Ameerika Ühendriikidest. Heino on
koguduse esimehena ka meie lehe tellija. Et käes oli september, liikus meie
jutt päevadesse 62 aastat tagasi, mil Maie ja Heino, veel lastena ning
teineteist tundmata, Kodu-Eestist läände põgenesid.

«Olin 12aastane poisike, enda meelest juba
suur mees,» muheleb hr Nurmberg, kes räägib põgenemispäevadest kui eile
toimunust.

Selles eas ei kaalutle eriti, võtad kõike
üks-päev-korraga põhimõttel, kinnitab Heino Nurmberg, kelle põgenemistee algas
Karksi pastoraadist, reisikaaslaseks kirikuõpetaja Johannes Aarik, Heino onu.
«Kuna mu ema ja isa olid selleks hetkeks juba surnud, siis olin onu
hoolealune,» selgitab ta.

Reis, esiotsa jalgrattal, algas 23.
septembril: Karksi – Saarde – Häädemeeste. Mereni jõudnud, leiti võimalus asuda
rannapaadile, mis võttis sihiks Lätimaa. Juba merel olles nägi paadiseltskond,
et randa on jõudnud Vene tankid, nii et põgenikel õnnestus viimast minutit
tabada. «Laeval olid lastis suurtükikuulid, kartsime, et kui tabamuse saame, on
otse taevasse sõit.»

Lätist sõideti rongiga läbi Leedu
Köningsbergi. Saksamaal peatuti mõni aeg Berliinis, aga pikemalt, enne
ümberasumist Ameerika Ühendriikidesse, elati Geislingeni põgenikelaagris, kus
pagulasi kutsuti lühendiga DP – ümberpaigutatud isikud. Geislingeni Eesti
koolis jätkas Heino poolelijäänud haridusteed, kuna tema onu Johannes Aarik
asus suurlaagri vaimuliku ning eesti gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja rolli.

Eestisse pärast 49 aastat

Proua Maie meenutas, et tema viimane
mälestus kodumaast on Saaremaalt, kust ta koos vanematega septembris 1944
lahkus. Pere jõudis pärast vintsutusi Saksamaale Nürnbergi põgenikelaagrisse,
kus pereisa, Narva-Jõesuu koguduse õp Oskar Pastik kuni 1949. aastani
laagrivaimuliku ametit pidas.

Erinevaid teid pidi jõudsid nii Maie kui ka
Heino 1950. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Ühiseks koduks sai
Lõuna-Kalifornia, maailmalinn Los Angeles, mille eesti koguduse «kullafondi»
nad kuuluvad.

Eestit külastasid Heino ja Maie Nurmberg 49
aasta järel alles 1993. aastal. «Taksoga sõites jahmusime, kui raadiost eesti
keelt kuulsime,» meenutavad nad esimest emotsiooni taaskohtumisest isade maaga.

1944 
eestlase jaoks

Ajaloolehekülge sügis 1944 on küll uuritud,
ent veel mitte piisavalt. Põletavaid küsimusi on palju ning kõikmõeldavad arvud
on hinnangulise väärtusega. Näiteks pole teada, kui palju paate sügistormis
hukkus või lennukikuulide ohvriks langes. On olemas andmed suuremate laevade
nagu Moero ja Nordstern hukkumisest, kuid puudub kalapaatidel põgenenud ja
sihtpunkti mittejõudnute ligikaudnegi arv. Siiani ei teata, kui palju II
maailmasõja tulemusena Eestist inimesi põgenes, arv – lahkujaid oli 70 000 kuni
90 000 – on ikkagi vaid hinnanguline.

See arv sisaldaks ka neid inimesi, kes juba
enne sõda läänes olid ja otsustasid tagasi kodumaale mitte pöörduda, samuti
teel hukkunud ja sündinud lapsi. Huvitav on seegi, kui palju oli neid eestlasi,
kes küll soovisid, aga kellel ei õnnestunud põgeneda, nagu on küsitud: «Kas
nutsid ainult need, kes siit lahkusid, või ka need, kes siia jäid?»

Kes suudaks mõõta valu, mida tõi võõrvõimu
agressioon? Kristlane teab vastust, ta teab sedagi, et vaid Kõigevägevam suudab
kuivatada iga pisara.

Liina Raudvassar