Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Päevakorral on kutsealane pädevus

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Igale kirikule on eluliselt tähtis, et tema teenistusse tuleksid oma erialal pädevad inimesed. Nii on meiegi kirikus kehtestatud – kuigi veel mitte kõiki töövaldkondi katvalt – koguduse töötegijate ja vaimulike kutsenõuded, mis rõhutavad erialase ettevalmistuse vajalikkust.
Akadeemilist teoloogilist koolitust on Eestis võimalik saada mitmes kõrgemas õppeasutuses. Kuid koguduseõpetaja kandidaatide väljaõppe eest hoolitseb EELKs Usuteaduse Instituut koos pastoraalseminariga. Instituudist on kujunenud kiriklik koolituskeskus, milles on leidnud oma kindla koha ka religioonipedagoogika ja kirikumuusika osakond.
Just väljaõppe tase ehk kvaliteet on olnud kirikutele läbi aegade probleemiks. On selge, et vaimulike ja kogudustes rakendust leidvate ilmiktöötajate pädevus jääb väljakutseks ka tulevikus. Kes tunneb huvi, võiks otsida üles kirikuisa Johannes Chrysostomuse ehk Kuldsuu (elanud 344/54–407) traktaadi «Preestriametist», et värskendada oma mälu ja veenduda, kuidas nii mitugi muret püsib igihaljana läbi sajandite.
Mõttevahetus koguduseõpetajate ettevalmistuse taseme üle on kestnud meie kirikus kõik need aastakümned, mida ma mäletan. See on käinud ikka tõusude ja mõõnadega. 1991. aastal avati Tartu ülikoolis taas usuteaduskond. Tookord lootsin, et väikeses riigis, mille jõuvarud on üsna piiratud, suudetakse olemasolevad jõud koondada ning korraldada koguduseõpetajate teoloogiline väljaõpe riikliku usuteaduskonna raames.
See jäigi unistuseks. Tunnen küll rõõmu kirikliku instituudi ja riikliku usuteaduskonna hea koostöö üle, kuid kirikusse tööletulevate vaimulike haridustase on endiselt päevakorral. Eriti akuutseks on see muutunud seoses kogu Euroopat puudutava ülikoolide reformiga ja Eesti kõrghariduselus toimuvate uuendustega.
Kahel viimasel aastal on korraldatud mitu üleeuroopalist usuteaduskondade nõupidamist, mille teemaks on olnud nn Bologna protsessi mõju teoloogilisele kraadiõppele ja haridusele. Tulemuseks on üksmeelne seisukoht, et pastoriameti eelduseks saab olla tugev teoloogiline pädevus, mille tagab ainuüksi täiemahuline magistriõpe. Selle seisukoha on võtnud omaks kõik meie vennaskirikud.
Ajalehes Eesti Kirik ilmus septembri lõpus teade, et Usuteaduse Instituudis on avatud magistriõpe. See võimalus avanes riikliku koolitusloa saamisega humanitaarteaduste õppekavale akadeemilise usuteaduse alal ja õpetajakoolituse magistri õppekavale religioonipedagoogika alal.
Kolm nädalat hiljem kuulutas instituut vakantseks rektori ametikoha. Seda nõudis omakorda Eesti Vabariigi ülikooliseadus. Seaduse järgi peab erakõrgkooli rektor omama doktorikraadi. Seoses erakooliseaduse ettevalmistamisega on peaminister Juhan Parts kinnitanud, et riik hakkab erakõrgkoolidele esitama senisest kõrgemaid kvaliteedinõudeid.
Nende sammudega on EELK andnud märku, et seistes valikute ees, on ta otsustanud teoloogilise kõrghariduse väärtustamise kasuks. Oleme kiriklikus hariduskorralduses võtnud suuna haritusele, st koguduseõpetajate väljaõppe taseme tõstmisele.
Usuteaduse Instituut kui meie haridus- ja koolituskeskus tahab teenida üldkirikut, kõiki kogudusi ja töövaldkondi. Ta teeb seda, mõistes, et kutsealane pädevus kasvab kahe teguri koostoimel. Need on ühelt poolt antava õpetuse tase ning õppija pühendumus ja töökus, teiselt poolt aga inimese olemuse mõistmine ja tarkus pühakirja mõttes. Seda võib anda üksnes usaldus Jumala vastu ja osadus Temaga.
Jaan Kiivit,

peapiiskop