Päev Jumalaga

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
Lk 12:35
Kord nägin ühes kloostrikirikus Saksamaal kummalist sümbioosi voodist ja tugitoolist. Giidi seletuse järgi magasid neil lamamistoole meenutavail moodustistel mungad, kes tahtsid ööpäev läbi valmis olla Issanda tulekuks. Taoline poollamamisasend pidi hõlbustama kiiret tõusmist. Nõnda üritasid Issanda sulased keskajal oma lampe põlevana hoida.
Mina vist nii «valmis» ei suuda olla.
Mõnel päeval tundub, et ihu ja vaim on nõdrad, meel ja tahe väsinud. Isegi palvetada ei jaksa – see oleks justkui kõne tühjusesse. Sellistel hetkedel tahaks loota, et Issanda tulek viibiks. Ometi pole päevad vennad ja teisel hommikul «põlen» taas Temale. Me väsime, sest ei suuda olla lakkamatult ärkvel. Just nagu ihu, mis vajab ärkvelolemise järel öist puhkust, et uuel päeval meid taas teenida.
Üks ametivend vabakogudusest jagas hiljuti kogemust oma jumalasuhtest. Ta pühendab parima aja oma päevast, mis tema jaoks on hommik, Jumalaga kõnelemisele piibli ja palve kaudu. Kui ta aga tunneb, et see rutiiniks muutub, siis teeb ta näiteks hommikujooksu. Oluline on, et ta eraldab enda jaoks teatud aja, mis juhatab päeva sisse.
Selles mõttes on tähtis küll, «kumma jalaga voodist tõusta». Kuidas ja millega algab meie päev, näib olevat üsna määrav selle edasise kandvuse suhtes. Võttes hommikul eilse päeva koormad taas õlule, sukeldudes puhanuna oma probleemide sasipuntrasse, oleme poole päeva peale nõnda kurnatud, et laseme ülejäänud päeva kulgeda omasoodu. On siis ime kui leiame, et oleme masendunud ja tülpinud?
Keegi on öeldud, et kui inimene ei suuda päeva jooksul leida enda jaoks ühte tundi, siis ta polegi enam inimene. Elavas osaduses Kristusega, mida aitab toimivana hoida ka päeva alustamine Jumalaga, oleme valmis Temaga kohtuma igal hetkel ka palgest palgesse.
Hommikul koos Jumalaga süüdatud lamp põleb kaua. Anna oma päev Jumala kätte.
Kalle Gaston