Joseph Ratzinger

(paavst Benedictus XVI)

Sissejuhatus kristlusesse.

Johannes Esto Ühing, märts 2006, ca 340 lk,
kõva köide.

Tõlkinud Kersti Rist.

Joseph Ratzingeri peateost «Sissejuhatus
kristlusesse» võib juba praegu nimetada klassikaks. See on kirjutatud vahetult
pärast II Vatikani kirikukogu 1968. a, kuid on aktuaalne tänapäevalgi.

2000. a muutmata kordustrüki eessõnas
kirjutab autor, praegune paavst Benedictus XVI, et kui ta peaks raamatu praegu
uuesti kirjutama, pööraks ta ehk rohkem tähelepanu religioonidevahelistele
küsimustele, kuid säilitaks tänagi raamatu põhisuuna, nimelt seaks keskmesse
Jumala ja Kristuse küsimuse.

Teose kirjutamise ajal oli Ratzinger
tuntud, moodne teoloogiaprofessor. Raamatu aluseks said tema 1967. a Tübingenis
peetud loengud, mis olid mõeldud kõikide teaduskondade kuulajatele.

Allahindlust ei tee

Ehkki teose pealkirjas esineb sõna
«sissejuhatus», ei maksa end sellest eksitada lasta. Tegemist ei ole ainest
lihtsustava ja pealiskaudse käsitlusega, mis kõlbaks igapäevalektüüriks. Pigem
võiks öelda, et «Sissejuhatus kristlusesse» püüab juhatada kristluse sisse,
kristluse tuuma juurde.

Raamat on küll suunatud laiale publikule,
kuid autor ei tee lugejale mingit allahindlust. Seetõttu nõuab teose lugemine
kindlasti tõsist huvi ja intensiivset kaasamõtlemist.

Usutunnistust juhtnööriks võttes seletab
Ratzinger oma raamatus kristliku usu olemust ning selle olukorda 20. sajandil.
Kas saab nüüdses situatsioonis veel tõsiselt võtta kolmainu Jumalat ja
ülestõusmise müsteeriumi? Kuidas saab praeguses maailmas veel üldse uskuda?
Milline on usu ja mõistuse vahekord? – Sedalaadi küsimustele vastuseid otsides
näitab autor kätte moodsa tegelikkuse-mõistmise piirid ning märgib kindlalt
maha usu ja kiriku positsioonid.

Võimalus mõista maailma

Vastandudes aristoteleslikule mõtlemisele,
mis püüab kõike lõpuni mõista ja ära seletada, rõhutab Ratzinger Jumala
müstilist dimensiooni. Jumal, kes on inimmõistusele viimselt mõistetamatu ja
seletamatu, on Ratzingeri järgi esmane reaalsus, millelt ümbritsev tegelikkus
saab oma olemasolu.

Jumala sõna, Logos, andis maailmale
olemasolu. Siit järeldub Ratzingeri jaoks primaarne vaimne tegelikkus, mis
annab mõtte ja suuna kõigele olevale, sealhulgas ka inimesele. Seetõttu ei
tähenda kristlik usk mitte inimese eraldumist ja eristumist muust maailmast,
vaid see pakub võimalust tõeliselt mõista maailma ja inimest selle sees. Nii
mõtestabki Ratzinger oma raamatus inimeksistentsi kristluse valgusel.

Mõistuspärane usk

Ratzingeri sooviks on kaitsta usku
relativismi eest ja näidata, et Jumala mõiste müstiline dimensioon saab olla ja
on usu ja mõtlemise üks realiteet. Kuid ehkki kristliku usu tuumaks on
müsteerium, ei välista see usu mõistuspärasust. Usk ja mõistus ei ole
Ratzingeri jaoks vastuolus.

Johannese proloogist peale näeb Ratzinger
olevat kristliku usu keskmes Logost. Jumal on Logos ning see tagab ka maailma
ja olemise mõistuspärasuse (Logose-pärasuse). Seetõttu saab ja peab mõistus
Jumalast rääkima. Selge ja range teoloogilis-filosoofilise argumenteerimise
abil näitab Ratzinger kristliku usu mõistuslikku põhjendatust, rõhutades samas
usu keskmes olevat müsteeriumi.

Ratzingeri elegantses stiilis kirjutatud
süstemaatiline sissejuhatus kristlusesse pole kindlasti suunatud ainult kitsale
teoloogide ringile. Raamatu peaeesmärk on aidata inimesel uuesti mõista
kristlust ja mõtestada oma kristlaseks olemist nüüdisaegses maailmas. Kuna
käsitluse aluseks on usutunnistus, mis on kristlikel konfessioonidel ühine,
ületab see teos ka konfessioonide piirid.

Tõus ametiredelil

Joseph Ratzinger (sünd 1927) tegi endale
esmalt nime dogmaatika ja fundamentaalteoloogia professorina. Ta tegutses
Tübingeni, Bonni, Münsteri ülikoolis. 1962–1965 võttis Ratzinger ametliku
kontsiiliteoloogina osa Vatikani II kirikukogust.

Akadeemilise karjääri järel tegi ta kiiret
karjääri kiriku hierarhilises struktuuris. 1976. a nimetati Ratzinger
paavstlikuks prelaadiks, 1977. a märtsis nimetas paavst Paulus VI ta Müncheni
ja Freisingi peapiiskopiks ning 1977. a juunis tõusis ta kardinaliks.

1981. a nimetas Johannes Paulus II
Ratzingeri Usukongregatsiooni prefektiks ning Paavstliku Piiblikomisjoni ja
Rahvusvahelise Teoloogide Komisjoni presidendiks. Aastatel 1986–1992 juhatas ta
«Katoliku kiriku katekismust» koostavat paavstlikku komisjoni, aastal 2002
valiti ta Kardinalide kolleegiumi dekaaniks.

Johannes Paulus II pontifikaadi ajal
kujunes mõjukas kardinal Joseph Ratzinger ideoloogiliseks instantsiks paavsti
kõrval. Neokonservatiivse ja traditsionalistliku mõtlejana on ta üks tähtsamaid
katoliku kiriku teolooge, kes kaitseb kiriku õpetuslikku vundamenti.

Raamatut on võimalik ette tellida Johannes
Esto Ühingu kodulehelt (www.johannes.ee/raamatud1/).

Kersti Rist