Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Paastumise sügavus on inimese sees

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: «Aabraham!» Ja ta vastas: «Siin ma olen!» Ja tema ütles: «Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!» Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: «Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.» Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: «Isa!» Ja tema vastas: «Siin ma olen, mu poeg!» Siis ütles: «Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?» Ja Aabraham vastas: «Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!» Nõnda läksid mõlemad üheskoos. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale.

1Ms 22:1-9

Aabrahamile antud käsk ohverdada Iisak on tekitanud inimestes erinevaid küsimusi. Miks Jumal, kes alles andis Aabrahamile tõotatud poja, nüüd seda ohvrina tagasi tahab? Miks Jumal üldse inimest kiusab? Kus on selle kõige juures õiglus?

Selles loos on tegelikult vastus olemas. Aabrahami proovilepaneku eesmärk oli näha tema kuulekust ja usku. Uues Testamendis heebrea kirjas (Hb 11:17) tuuakse seda usku eeskujuks teistele.

Tänase mõtiskluse keskpunkti asetan aga selle, et inimese eest tuuakse asendusohver. Kuigi kristlik sümboolika tunneb Jeesust kui (lamba)talle ja mitte kui jäära, on kõnekas, et algselt pidi surema inimene. Kuid Jumal vabastab inimese surmast ja annab ise ohvriks kellegi teise. Kuigi rangelt võttes ei saa Vana Testamendi uurija niimoodi öelda, on Jeesuse ohvrisurma ja selle jäära ohvrisurma vahel selge seos. Neid ühendab sõnum inimese lepitamisest. Inimlikult väljendudes on see sõnum Jumala hoolivusest inimese suhtes.

Milline on aga inimese suhtumine Jumalasse? Kas inimene on valmis olema Aabrahami kombel Jumalale ustav, koguni sedavõrd, et ta loobuks millestki? Tavaliselt oleme harjunud Jumala käest saama. Jumalale enda poolt midagi pakkuda tundub olevat sündsusetu, sest Ta ei vaja meie käest midagi.

Ometi peegeldab inimese ohvrimeelsus või selle puudumine tema väärtushinnanguid. Kui Jumal tähendab inimesele midagi, siis loobub ta rõõmuga millestki, mis talle kuulub, või veel parem, loobub mingist pahest. Kui Jumal aga inimese elus mingit tähtsust ei oma, siis puudub nii ohvrimeelsus kui ka tahe ennast muuta. Pühakirja alusel võib eeldada, et inimese väärtushinnangud ja neid peegeldavad teod ei jäta Jumalat ükskõikseks. Selles väljendub Tema armastus maailma vastu.

Üldinimlikus suhtumises patukahetsusse ja paastumisse on mind teinud mõtlikuks kaks asja. Esiteks tuntakse huvi, miks kirikuõpetajad kogu aeg patust ja patukahetsusest räägivad – minult on niimoodi küsitud. Küsija ei tunne endal olevat ühtegi süüd ega ole seepärast nõus ennast kellegi ees alandama. Sügavam küsimise põhjus on selles, et patuks peetakse inimese suuremaid ja väiksemaid igapäevaelu eksimusi, mis kõik kohe meelde ei tulegi. Tegelikkuses on kogu patu algus üleüldine võõrdumine Jumalast, mille tagajärjeks on need suuremad ja väiksemad eksimused nii Tema kui ka kaasinimese vastu. See jääb märkamatuks. Nii ei saadagi aru, kus patt on.

Teine asi on ohvrimeelsuse puudumine. Kuna Jumalast ollakse võõrdunud, siis ei taheta Talle midagi anda. Ma ei pea ohvrimeelsuse all silmas raha hulka, mida pühapäeviti kirikus korjanduse ajal annetatakse, vaid iseenda, oma aja ja andide pühendamist Jumalale ning oma pahedest loobumist Jumala kasuks. See tähendab maailma mõtteviisi salgamist.

Paastuajal on kutsutud naudingutest loobuma: liigne söömine, kohv, alkohol, interneti kasutamine jne. Oluline on, et inimene loobub teatud ajaks millestki, mis on mugav ja nauditav, selleks et tunda Kristuse kannatuste ja ohvri tähtsust enda jaoks.

Kõik sellekohased üleskutsed on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Tihti on ainsateks paastujateks need, kes oma kehakaalu kuskil paastulaagris alandada tahavad.

Paraku on see kaugel ideest, mida paastumine endas kannab. Kui inimene eemaldab endast tühise ja üleliigse (mitte tingimata kahjuliku), siis selleks, et midagi head võiks asemele tulla. Algristikoguduses paastusid enne ristimist nii ristitav kui ka tema ristivanemad, selline oli soovitus. Seega ei tähenda paast ainult toidust loobumist, vaid ka palvet Jumala poole, ja mis oluline – paastumise sügavus on inimese sees. Paastu eesmärgiks on olnud minevikus, on nüüd ning edaspidi vaimulik kasvamine. Ilma pühaduse kogemuseta aitab paast kaotada kümmekond üleliigset kilo või võõrutada end mõnest pahest, aga ei midagi enamat.

Paastuaeg ei ole kellelegi hurjutamiseks, nagu ei ole seda ka antud kirjatükk. Küll aga peaks meil olema paastuajal võimalus heita kriitiline pilk endasse ja teha seda Piibli sõna valgel. Sellel ajal ei peaks me endale ainult ütlema, et oleme patused ning eksinud oma Jumala ja kaasinimese vastu, vaid otsima päästet patu käest. Kui oleme Jeesuse oma päästjana vastu võtnud, tunneme, et oleme kogenud midagi erilist. Hoolimata sellest, et päev järgneb päevale nagu ennegi. Tulgu meilegi siis koos rõõmsa meelega, et Jumal meist hoolib ja on meie eest oma Poja andnud, teadmine, et sellel on oma hind ja kasvagu selle läbi meie tänumeel.

Silvester Jürjo,
Tapa Väljaõppekeskuse kaplan