Otsime lastetöötegijaid

Eile tähistasime rahvusvahelist lastekaitsepäeva. Sel päeval on ikka kombeks lastele vahvaid üritusi korraldada ja sealsamas manitseda, et tähelepanu tuleks võsukestele pöörata enam kui ühel päeval aastas.
Ehkki ka kirikus on 1. juuni üritused omal kohal, on lastetöö teema kõne all aasta ringi. Peagi on lõppemas tänavune sinodiperiood ja ei möödunud vist ühegi praostkonna koosolekut, ilma et jutuks poleks olnud lapsed koguduses. Üsna kriitilise piirini jõudnud lastetöö kiratseb enim maakogudustes ning põhjus peitub enamjaolt selles, et pole eestvedajat.
Homme Tallinna linnalt raemedali saav teenekas koolidirektor Ann Mändveer tunnistas Päevalehele antud intervjuus, et Eestis on heade ja mitte nii heade õpetajate suhe umbes 10 ja 90 protsenti või 20 ja 80. Määrav on mõistagi kutsumus.
Kogudus ei ole kool ning lastetöötegijad ei pea olema pedagoogilise haridusega, ent määravaks on siingi motivatsioon. Alati ei pea pilke pöörama koguduse õpetaja (abikaasa) poole, koguduse lastetööd võib juhtida ka mõni tubli koguduseliige. Ammu on möödas need ajad, kus üksikindiviidi arvamustest ja tegemistest ei sõltunud midagi ja initsiatiiv oli karistatav.
Kui aga lähikondlaste seas tõepoolest ühtegi kutsutut ei leidu, tasuks mõelda vabatahtlike kaasamisele. Viimane tegevus on Eesti kodanikuühiskonnas üha enam kanda kinnitamas, vahendades edukalt inimesi ja organisatsioone.
Järgmise nädala teisipäevani on vabaühendustel võimalik osaleda vabatahtlike kaasamise mentorprogrammis, mis vältab kuus kuud ning mille lõpuks on igal osaleval organisatsioonil koostatud kindel tegevuskava ja kaasatud uued vabatahtlikud. Rohkem infot leiab aadressil www.vabatahtlikud.ee.
Kirikul kui kogukonnal on võime toimida ühiskonda integreeriva jõuna, kuid miks mitte näha asju mõnel hetkel pöördväärtusena ja kaasata kogudusetöös ressursse, mida ühiskond pakub. Ehk lisab julgustust 2009. aastal läbiviidud uuringust ilmnenud fakt, et lastetöö on vabatahtlike tegevuseelistustes esiviisikus.
Merje Talvik