Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Otsigem avastamislootuses ja aukartuses

15.05.2013 | | Rubriik: Jutlus

Jh 14:23–29
Neljapäevaõhtuses osadusgrupis küsis koguduseliige Kersti ootamatuna tundunud küsimuse: mida ja kas üldse midagi tähendab Püha Vaim luterlikus kirikus? Kersti on tulnud küll nelipühi kirikust, aga EELK liige juba peaaegu veerand sajandit. Ja selline küsimus!
Püha Vaim on kuulutuses olulisel kohal ja seetõttu vajab selgust. Heebreakeelne ruach nagu ka kreeka pneuma tähendab esmalt tuuleõhku, aga ka jumalikku hingeõhku, mis annab elu (Ii 27:3; 33:4; Ps 104:29) ja mida samastatakse nii Jumala kui Kristusega: Issand on Vaim (2Kr 3:17). Igasugune ülespekuleerimine toodab vaid pahandust, peame leppima, et nii sõna (logos) kui Vaimu kohta on öeldud nii seda, et nad on Jumala juures, kui ka seda, et nad on Jumal. Siia sobiks vana keldi seletus ristikheinalehest, mis on kolmeselt üks. Aga siiski jääb midagi kripeldama.
Katoliiklik kompendium ütleb: Uskuda Pühasse Vaimusse tähendab tunnistada usku, et Püha Vaim on pühima Kolmainsuse kolmas isik, kes lähtub Isast ja Pojast ja keda koos Isa ja Pojaga kiidetakse ja austatakse. Vaim on läkitatud meie südamesse (Gl 4:6), et me saaksime uue elu Jumala lastena. Kripeldus ei kao kuhugi. Endine Tartu Ülikooli koguduse õpetaja Ralf Luther nimetab Vaimu ka hingepuhanguks, see sobib eriti inimese loomise kontekstis, kui Jumal puhub oma hingeõhku inimesse ja sellest saab elav hing. Ralf Luther kõneleb ka, et Püha Vaim on side taeva ja maa vahel, ühendus inimese ja ta Looja vahel, ülemise maailma ulatumine alumisse.
Me ei peaks häbenema tunnistada, et Püha Vaimuta oleksime vaid tuhk ja tolm. Parimal juhul muld, mis ei kanna vilja. Püha Vaim elustab ja viljastab meie olemise nõnda, et kõrbest saab oaas, olematusest sünnivad allikad ja kuivanud puud lähevad lehte ning sigimatud saavad käima peale, olgu nad siis meest tundnud või mitte.
Olen veendunud, et Püha Vaimu olemust avavad tähendamissõnad ja kujundid enam kui definitsioonid. Püha Vaimu erikaalu mina ei tea, tema toimet, millest ma ei raatsi lahti lasta, aga küll, ja see teeb minust inimese, loova ja laulva, teeniva ja tunnistava. Seega pole küsimus selles, kas suudame seletamatut seletada, vaid pigem selles, kas suudame meid tingimatult puudutanud, enesesse haaranud ja imestama paisanud väe kogemust edasi anda oma igapäevaelus, armastuses ja eneseandmises. See on luterlik mentaliteet. Nagu ka see, mis sunnib mõnikord küsima ja otsima selgust, mis on enam kui ratsionaalne seletus.
Jeesus ütleb oma järgijatele: «Võtke vastu Püha Vaim», ja hingab nende peale. See on otsekui hingaks meie peale see, kes on korrastanud kaose ja tekitanud sellest kosmose, kus planeetidel on oma koht ja sipelgatel samuti. Tarvitseb vaid avada Piibel ja Püha Vaim kohtab meid, jäädes tunnetamatuks ning mõistetamatuks suletud südamele. Loomisloos on kirjeldus, kuidas Püha Vaim hõljub ürgkaose kohal sellesse elu andes. Samamoodi on ta meiega tänapäevas, ikka sama taotlusega: korrastada ja elustada loodu, valmistada olemasolev selleks, et uus saaks tekkida. Ennast andev Vaim, elustav, õrn, aga vääramatu. Läbimurde ettevalmistaja, mitte tingimata ekstaatiline ja lärmakas, vaid pigem tasane tuulehoog, mis annab aimu Jumala ligiolust ja väest.
Paul Tillich seletab: Püha Vaim on vägi meie sees, kuid mitte meilt endilt, mis teeb meid võimeliseks teenima uut tõelisust. Samas on nii Jumala enese, Kristuse kui ka Vaimu kohta öeldud, et ta on meie ümber, temas on võimalik elada ja teha tegusid, mis on temast. On kirjutatud Jumala Vaimust ja Kristuse Vaimust ning lõpuks tunnistab Paulus, et Kristus on Vaim.
Selgus kaemuses ja kogemuses ongi sageli vastuvõetav ja vahel edastatav pigem sümboolse rituaali või eheda sakramendi kaudu. Ja seda selgust pole vaja üle seletada. Otsige, siis te leiate, ütleb Issand, aga otsigem avastamislootuses, aukartuses, põnevuse ja igatsusega. Oma maisel matkal võime sattuda taevastesse avarustesse, aga ka laastatud linnadesse, mahajäetud kalmistutele ja kosmodroomidele. Olgem siis hingearheoloogid, mitte hauarüüstajatest aardekütid, pigem palvetajad kui toorajuristid. Vaadakem aukartusega ka poolelijäänud ehitisi, mis tähistavad kellegi unistusi. Ehitised ja konstruktsioonid võivad ilmuda meie ette konfessioonide näol, inimsaatuste näol, ordude ja seisuste näol ning viidata millelegi hoopis enamale. Nad võivad olla arhitektuurilised ja arhitektoonilised, muusikalised ja mõistelised, tegevuslikud ja seisundlikud.
See on kui kodeeritud kiri, mille lugemiseks on vaja Vaimu. Mingil hetkel mõistame meie eel ja kõrval käinud inimesi ja ingleid, nende otsinguid, leidmisi ja kaotusi, rõõmu ja ängi. Mõistame pühakirja salapäraseid sõnu, vanu palveid ja koraale. Laseme Vaimul end juhatada ja lohutada. Püha Vaim kaunistab meid, valgustades meie südame katedraali seestpoolt. Aga ka väljaspool loob ta uut tegelikkust, kasutades selleks meid: Jumala rahvast.

Yprus_13.03.2010

 

 

 

 

Avo Üprus,
Peeteli koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)