Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel

15.12.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Otepää pastoraati tuntakse eelkõige kohana, kus 125 aastat tagasi pühitseti tänaseks riigilipuks saanud sinimustvalge lipp.Praegu seisab Otepääl kirikumäel vana pastoraat just kui äraunustatult, suur maja on tühi ja ukski enamasti lukus. Ent puuriit õues ja valmiv puukuur annavad märku, et siin mõeldakse tulevikule.
Mis aastal siinne pastoraat valmis, ei oska koguduse juhatuse esimees Jaan Uibo öelda. Aga koduloouurija Heino Mägi teab, et pastoraat ehitati juba enne Põhjasõda, hävis ja ehitati uuesti üles 1820ndatel. Hoonet vaadates seda arvata ei oskaks, sest vahepealsed remondid on ilme moodsamaks muutnud.

Koduks suurele perele
1. advendi pühapäeval, 3. detsembril 1872 jutlustas Otepää kirikus uus õpetaja Jakob Hurt, kes asus abikaasa Eugenie (snd Oettel), tütar Mathilde ja poeg Maxiga elama Otepää pastoraati. Seal elatud kaheksa aasta jooksul (1872–1880) sündisid perre veel Rudolf, Linda, Hildegard ja Helmi, kaks viimast last on maetud Otepää vanale surnuaiale. Maja on kui suurperele loodud: 325 ruutmeetrit kasulikku pinda, lisaks koridorid, abiruumid, keldrikorrus. 
Hurt ja hiljem õpetaja Jaan Audova oma perega on pastoraadis järjepidevalt elanud. Lühemat aega on seda elupaigana kasutanud õpetajad Burchard Sperrlingk ja Jüri Stepanov, teab Uibo öelda. Hurda tänuväärne töö ümbruskonna koolimajade korrastamisel ja ehitamisel ning rahvaluule kogumisel tõi rahva kiriku juurde ja pärast Hurda lahkumist Peterburi jäädi pastoraati kasutama peamiselt koguduse vajadusteks.
Pastoraadi saalis pühitses Valga õpetaja Rudolf Kallas 125 aastat tagasi (1884) Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu. Otepääl teenis siis juba õpetaja Sperrlingk, üks EÜSi asutajaid.

Sovhoosi kontor
Pastoraat on andnud peavarju ka hobulaenutusseltsile, 1940–1950ndatel masina-traktorijaamale ja hiljem Otepää sovhoosi kontorile. Remondi käigus ehitati suurtele tubadele vaheseinad, et direktor, pearaamatupidaja ja muud ametimehed endale sobivad ruumid saaksid. Palkmajale löödi pirrud peale ja krohviti. Kuid sarikad ja talad annavad nüüdki tunnistust omaaegsest käsitööst, need on käsitsi tahutud. Keldrikorrus on laotud maakivist nagu ka kõrvalhoone, kunagine sepikoda, kus asub talvekirik.
Mitu korda on pastoraadil aknaid vahetatud, esiküljelt vaatavad praegu vastu suurte ruutudega plastikust pakettaknad, mis auväärsele hoonele väärtust ei lisa. Ka välistrepp pole see, mis oli vanasti, ja ootab ümbertegemist. Sel suvel lõpetati mitu aastat kestnud katusevahetus, just Eesti lipu aastapäevaks. Nüüd on katus vettpidav, tsinkplekist ja vihmaveerennidega.

Vallavalitsuselt firmadele
Taasiseseisvumisajal tagastati maja kogudusele, koguduse elu hoogustus. Enda käsutusse võeti teise korruse ruumid ja keldrikorruse saal, esimesele kolis Pühajärve vallavalitsus. Kahest toast esimesel korrusel, mis samuti kogudusele jäid, ühte rajas 1986. aastal kogudust teenima tulnud õpetaja Jüri Stepanov Eesti lipu muuseumi, teise sisustas Jakob Hurda toa. 
Kõik toimis hästi kümmekond aastat, kuni Pühajärve vald linnaga liideti ja vallavalitsus välja kolis. Vabanenud ruumid üüriti taas välja mitmele firmale ja Eesti Eriolümpiale kontoriks, neli tuba läks 2001. aasta veebruaris avatud suusamuuseumile.
Nüüdseks on seis nukker, sest firmad on välja kolinud. Üheks põhjuseks on lagunenud ahjud, millega enam ruume soojaks ei küta. Valla eelarvest rahastatav spordimuuseum katab vaevalt tehtavad kulutused. Maja uksed avatakse siis, kui mõni ekskursiooni soovija ette helistab. Sügisel 2010 aga kolib suusamuuseum Tehvandil valmivasse majja, kus ongi muuseumile sobivam paik.
Nukker lugu on lipumuuseumiga. Jaan Uibo ütleb: «Lipumuuseumiga on kurioosne lugu, keegi ei toeta seda, kuigi see peaks olema terve riigi asi. Riigilt pole me muuseumi korrashoiuks ja ülalpidamiseks raha saanud, ainult lipupäeva ürituste läbiviimiseks. Kummaline on situatsioon, et muuseum on pelgalt koguduse mure.»

Hea märk
Peamiselt tühjana seisvat maja valvab Eesti lipu 125. aastapäevaks valminud Jüri Stepanovi büst, mille autoriks on Hannes Starkof. Pühapäeviti pärast jumalateenistust võtab aga praegu teisel korrusel paiknevas kantseleis soovijaid jutule kogudust teeniv praktikant Marko Tiirmaa.
Esimees Jaan Uibo on siiski lootusrikas, sest kui koguduse 330 liikmest on kolmveerand pensionärid, siis praktikandi hea läbisaamine kohaliku gümnaasiumi juhtkonna ja õpilastega võiks noori kiriku juurde tuua. Möödunud aastal tuli gümnaasiumipere appi kirikuaiast lehti riisuma. 
«Võib-olla nüüd kooli personal läheneb kirikule. Olen tähele pannud, et mõni noor tuleb tavateenistusele, võib-olla küll uudishimust, aga vähemalt tuleb. See on hea märk,» ütleb Uibo.

Teehommikud liidavad rahvast
Palju häid sõnu on Uibol öelda Helle Mölderi kohta, kes jätkab endiselt koguduses diakooniatööd. Ta käib kodudes ja hooldekodudes, organiseerib koguduse liikmetele ja valla vanadele kord kuus esmaspäeviti pastoraadi keldrisaalis teehommikuid, vahel ka kaks korda kuus.
Söögiks pakutakse suppi, pilaffi, verivorste või muud, teed ja suupisteid. Siis õnnitletakse kuu sünnipäevalapsi ning kingitakse neile lilled ja šokolaaditahvel. Tulijaid on 25–50. Igal aastal on jõulupidu, tehakse loosipakke, kuulatakse muusikat.
Raha koguduse diakooniatööks tuleb suurel määral Soomest Vihti sõpruskogudusest. 1988. aastal alguse saanud sõprussidemed jätkuvad, ka sel aastal on juba valmis Vihti koguduse abiga tehtud jõulupakid valla abivajajatele ja paljulapselistele peredele. Kahe koguduse esindajad kohtusid Otepääl novembri keskpaigas, kus arutati tulevaste plaanide üle.
Pühapäevakoolitöö on aastaid soikus, pärast seda, kui koorijuht Ingrid Tigane lapsepuhkusele jäi, pole kooriliikmed enam laulmas käinud. Raha palga maksmiseks pole, ka organistile mitte. Selles osas ei paku lahendust ka mõni kogudusele kuuluv maatükk, mille müügiraha nagunii palkadeks kulutada ei tohi.

Unistustes homses
Muinsuskaitseamet on teinud majale ekspertiisi, küsimus on, kust saada hoone renoveerimiseks raha. Kui maatükid müüdud, tekib omafinantseering ja korraliku projekti kaudu võiks saada toetust pastoraadi renoveerimiseks kaugemalt. Jaan Uibo koondaks siis koguduse tegevuse hoone esimesele korrusele, sh lipumuuseumi, Jakob Hurda ja loodava Jüri Stepanovi mälestustoa. Ülemine korrus jääks majutuseks ja kataks maja ülalpidamiskulud.
«Kui aknad saaks vahetatud, võiks seest remondiga alustada, fassaadi kallale minna… Kui maja oleks kümne aasta pärast täielikult korras, oleksime väga hästi jõudnud,» ei jää Jaan Uibo imedele lootma.

Rita Puidet

Trivimi Velliste, Eesti Lipu Seltsi esimees:
Suhtun taunivalt asjaolusse, et lipumuuseum ei saa riigi toetust. Vabariigi Valitsus ei toetanud erakorraliselt isegi Otepää kirikla katuse lõpetamist 4. juuni suurjuubeliks. Pidime korraldama korjanduse. Siinkohal tänan veel kord kõiki annetajaid!
Kultuuripärandi kaitse on tervikuna ja pikemat aega alarahastatud, isegi headel aegadel. Kõige alus on siiski avalik arvamus: kui see oleks nõudlikum, järgneksid sellele varem või hiljem ka vastavad poliitilised otsused.

Otepää pastoraat
Taasehitatud 1820ndatel aastatel.
Võõrandatud 1940.
Kasutatud hobulaenutusseltsi, masina-traktorijaama ja sovhoosi kontorina 1990ndate 1. pooleni.
Tagastatud kogudusele kevadel 1991.
Anti kasutada Pühajärve vallavalitsusele kuni 2000. aastani.
Aastast 1986 kuni surmani teenis kogudust õpetaja Jüri Stepanov (1952–2008), kelle büst seisab pastoraadi fuajees. Jaan Uibo on 2004. aastast koguduse majapidaja ja juhatuse esimehe ametit pidanud. Ta usub, et ükskord saab Eesti aja- ja kultuuriloos oluline pastoraat niikuinii korda.
Fotod: Rita Puidet

SAMAL TEEMAL: Valga pastoraadis on rahvarohke (EK nr 26/27, 17. juuni); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (EK nr 38/39, 14. oktoober).

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)