Ordnung ja emadepäeva väikesed hiirerõõmud

Kirikutöös tõmmatakse nii-öelda hooaja otsi jälle kokku. Kui tuleb emadepäev, lõpeb pühapäevakool ja hulk lastele suunatud tegevust jääb soiku või saab soojemaks suveperioodiks teistsuguse näo. Meie koguduses saavad selle pühapäeva teenistusel tavaliselt lilli kõik naised. Ja nad on väga rahul. Need on need «väikesed hiirerõõmud», nagu ütleb mu ema.
Minu emaksolemises on sel aastal täiesti uus etapp – kõik lapsed käivad potil! Ausalt öeldes on elu kuidagi nii sujuvalt läinud, et ega ma ei mäletagi enam magamata ööde, gaasivalude, hambatuleku või muid vaevu.
Küll on mul meeles noorema poja hüüatus, kui ta esimest korda iseseisvalt pintsli kätte võttis ja paberile mõned tõmbed tegi – see üllatust, rõõmu ja rahuolu täis «Vauuuuuuuuuuu! Ma teen pilti!» jääb nii meelde kui pildi tagaküljele. Või siis vanema poja justkui möödaminnes öeldud tähelepanekud – «Emme, sa oled nagu printsess!» või «Sina oledki maailma parim kokk!». Kelle süda ei sulaks!?
Küllap on olemas ka hulga neid naisi, kes on emaks justkui sündinud. Mina nende hulka päris kindlasti ei kuulu ja eks õppimine on käinud koos kasvuraskustega. Just selle õppimise juures tulevad meelde need head asjad, mida varasematelt põlvedelt üle võtta.
Kahtlemata kipun ma vanemale generatsioonile alla jääma, sest tänapäevane kommunikatiivne sebimine hammustab hirmsa aja igast päevast. Aga väljend «Or(d)nung peab majas olema!», kus segunevad saksa kasvatusmeetodid ja Tartumaa murre, kandub kogu oma mitmepalgelisuses tõenäoliselt edasi ka minust järgnevatele põlvedele.
Mari Paenurm