Õpin «ei» ütlema

Tänaseks olen elanud Keenias pool aastat ja praeguseks on minu illusioon misjonitööst asendunud argipäeva tegelikkusega. Olla misjonär ei tähenda mitte üksnes kohalike koguduseliikmetega hingehoidlikke vestlusi pidada, vaid lõviosa tööst on mitmesugune paberitöö.
Jõudu ja inspiratsiooni andvateks on pühapäevad, kui on võimalust sõita ümberkaudsetesse kogudustesse. Olen paaril korral saanud noori õpetada ja üksteise järel tuleb kutseid erinevatest kogudustest, kes mind nüüd külla ootavad. See rõõm, mis peegeldub koguduseliikmete silmis, on kogemist väärt.
Ei ole lihtne seista päevast-päeva silmitsi vaesusega. Kui keegi koputab uksele, on see keegi, kellel on ühe- või teistsugune rahamure. Kui üritaks aidata kõiki, kes abi küsivad, siis jätkuks mu kuupalgast vaid paariks päevaks. Õpin tasapisi olukordi hindama ja õpin ütlema «ei». See on psüühiliselt üpris koormav, sest tean, et iga küsija tõesti ka vajab seda raha, mida küsib. See on raske koorem kanda. Paluge Taevaisa, et Ta annaks tarkust õiglasi otsuseid langetada ja jõudu seda koormat kanda.
Ikka kana ja riis
Tavaline kodu on puusõrestikule ehitatud savist majake, kus on enamasti vaid kaks tuba: elu- ja magamistuba. Köök on õues, eraldi onnis. Savionn on tavaliselt üsna pime, sest seal on vaid paar puust luukidega «akent» ehk auku seinas. Katus on tänapäeval enamasti plekist, kuid on ka rohtkatusega maju.
Majja sisenenud, on alati ühine palve. Seejärel võid istet võtta ja lõunat oodata. Külalised jäetakse sageli omapäi tuppa istuma ja siis tuleb ise endale tegevust leida. Vahelduseks astub uksest sisse mõni kana ja leiab muldpõrandalt üht-teist söödavat. Ka pere kassid võtavad varakult koha sisse, et oodata lõunalaualt pudenevaid konte.
Enne söömaasumist peetakse söögipalve ja pestakse alati käsi – perenaine teeb ringi väikese kausi ja veekannuga. Olenemata sellest, kas pere on vaene või mitte väga vaene, on pidulaual alati kana ja ugali, sageli lisaks ka riis ja kala ning sukuma wiki (keedetud lehtköögivili). Ja pudrukuhi, mis valmis tõstetakse, on tohutult suur. Toitu ei ole viisakas järele jätta. Kana on tavaliselt keedetud rohkes ja rammusas kastmes, millele on lisatud külluslikult toiduõli. See on maitsev, kuid ilmselt mitte eriti tervislik.
Lauas koos meestega
Süüakse tavaliselt paljaste kätega. Koos külalistega söövad vaid mehed, sest naised on köögis. Üksnes kodudes, kus meespere puudub, olen söönud naiste seltskonnas.
Magustoiduks pakutakse sageli chai´d – piima ja rohke suhkruga keedetud teed – ja mandazi´sid, midagi pontšiku-laadset.
Oluline on, et külaliste jaoks võetakse aega ja külalised peavad aega võtma külas olla. Koju võib minna alles siis, kui pererahvas on loa andnud. Enne lahkumist peetakse taas ühine palve ja pererahvas saadab külalisi koduteel umbes poolele teele.
Pean tunnistama, et viimasel ajal on koduigatsus üha rohkem märku hakanud andma. Sellele aitab suuresti kaasa, et kontakt kodumaaga aina hõredamaks jääb – ei ühtki kirja meilboksis mitmelgi nädalal. Samas ei ole mul kahjuks võimalik igale saabunud kirjale isiklikku vastust saata. Kuid ärgem unustagem üksteist oma palvetes!
Õigepea on käes ülestõusmispühad. Plaanin pühadeks sõita Nairobi ja jääda sinna umbes nädalaks, et veidi puhata ja end pealinnas «metsaelust» tuulutada.
Samas on koolivaheaeg ja hea aeg koju saabunud noori koguduste üritusteks kokku koguda.
Lõpetuseks soovin kõigile rahulikku paastuaega ja vaikset nädalat ning õnnistatud Kristuse ülestõusmispüha!
Rael Leedjärv
Rael Leedjärve ringkiri on avaldatud lühendatult.