Õpetajate õpetajast

Uku Masingut, kelle 105. sünniaastapäeva me esmaspäeval, 11. lõikuskuu päeval tähistasime, kohtasin üliõpilasena. Mitte küll füüsiliselt, sest Masing oli selleks ajaks juba kümmekond aastat ajast igavikus. Aga tema käsikirjad ja ennekõike lood temast olid 90ndate alguses, mil Tartu ülikooli äsja taasavatud usuteaduskonda jõudsin, meie seas. Mitte õpiprogrammis, vaid ennekõike n-ö salongivestlustes oli ta kohal ja suunas. Sealjuures intrigeerides ja mitte sugugi rahu kultiveerides. Kala asemel ikka õnge ulatades. Mida mõtles sellega, mida arvas tollega – tekstikatkete mõistmine nõudis intellektuaalset pingutust, ärgitades kokku võtma olemasolevaid ja otsima juurde uusi teadmisi. Ja siis see tema esmapilgul võõristust tekitav keelepruuk – kas siis see on õige, koolitundides õpitud eesti keel ja lauseõpetus, oleks tahtnud ühtepuhku hüüda. Jah, tondina liikus ringi isegi müüt, et Masing nõnda mitme võõrkeele valdajana on minetanud oskuse väljenduda puhtas emakeeles. Aga tekste endasse võttes kadus lugeja õnneks taoline «vagatsev» lähenemine, andes tarkust hoomata, miks Uku Masing nõnda kirjutab.
Millega Masing mind ja minusuguseid köitis? Ennekõike oma eelarvamustest prii lähenemisega (teoloogilistele) teemadele, mis üldjuhul on piiritletud dogmade ja kaanonitega. Tema toel hakkasime mõistma erinevate traditsioonide üksteist täiendavat, mitte vastandavat olemust. Et Jumal on üks, kõiges ja kõikjal, jõudis minu arusaama tänu Uku Masingule.
Mäletan mitmeid jalutuskäike – meie sõnaseades palverännakuid – Raadi kalmistule Uku Masingu kalmule, kus põlispuude varjus pikki viive istudes sisemisele eneseleidmisele jupi maad ligemale sai jõutud. Nagu meile tundus – Uku toel. Tunda vaid, et oled minugi loonud särama lylina kõikide kees, välja Sa mu surmast korra veel toonud hulkuma päikeses, tuules ja vees! Oi seda õnne, seda otsatut õnne /…/ – need värsiread 1930ndate kogumikust «Neemed Vihmade lahte» kõnetasid julgustavalt ja intiimsel kombel teed «päris ellu» sillutavalt.
Sündmuseks stuudiumi lõpusirgel kujunes raamatu «Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt» (Ilmamaa. Tartu, 1993) ilmumine ja selle esitlus peahoone auditooriumis, mis esimese lennu õppuritele seostus ennekõike Masingu õpilase Toomas Pauli Uue Testamendi loengutega. Iga teoloogiaüliõpilase isiklikku raamatukokku jõudis see ilusale valgele paberile trükitud ja musta tekstiili köidetud teos, kuhu koostaja Hando Runnel oli enda sõnul valinud «Uku Masingu kõige elementaar­semad kirjutised, arvustused, tutvustused, arutused ja isegi mõned jutlused autori avaliku elu algupoolest». Sealt peale on Uku Masingu Kolleegium ridamisi trükki aidanud Uku Masingu kirjalikku pärandisse kuuluvat, kasvatades seeläbi jõudsalt Masingu auditooriumi, mis õpetaja eluajal piirdus väheldase pühendunute ringiga.
Liina Raudvassar