Õnnetunde ja rahulolu võimalikkus

15.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Tartus Domus Dorpatensises peeti kuu algul seminari, kus kõneldi kihistunud Eestist. Tähendab, mõiste kahest Eestist, mis paar aastat tagasi sotsioloogide poolt välja öeldi, on jätkuvalt aktuaalne.

Samas annab peaminister Andrus Ansip esmaspäevases Äripäevas ülioptimistliku pildi Eestist. Tema sõnul on inimestes rohkem rahulolu, rõõmsat meelt ja uhket hoiakut. Suurenenud sissetulekud on kasvatanud pereliikme keskmist netosissetulekut kuus. Keskmine palk on viie aastaga suurenenud ligi kaks korda, nii et 2005. aasta viimases kvartalis oli see 8690 krooni. Peaminister tõdeb, et «võrreldes 2000. aastaga saab keskmise palga teeninu Eestis endale oma palga eest umbes 70% rohkem lubada». Majanduskasv on loonud rohkem kindlustunnet ka uutele eludele, st suurenenud on sündide arv, toonud inimesed nautima kultuuri ja sporti.

Ma ei usu, et peaminister valetab. Kindlasti see, mida ta kirjutas, on tõde. Aga see ei kehti kõigi Eesti vabariigi kodanike kohta. Tartu seminaril kõnelenud sotsioloog Iris Pettai tõi uuringutele tuginedes välja Eesti kihistumise struktuuri: 10% kuulub rikkasse kõrgkihti, 59% keskklassi ja 31% vaesesse madalkihti.

Peaminister ei saanud Eesti edust kõneldes silmas pidada 31% elanikkonnast, sest nende keskmine sissetulek ei ületa kindlasti paari tuhandet krooni kuus ja järjest kerkivad spordirajatised koos ujulatega ning suusarajad ei kuulu nende elustiili juurde. Neil puudu raha spordivarustuse ostmiseks ning pileti lunastamiseks. Kui perre uus laps sünnib, siis paljudel juhtudel selleks, et tagada 14 kuuks hea sissetulek riikliku vanemahüvitise näol. Julgen seda öelda vähemalt kahe noore vallasema puhul, kes minu lähikonnas elavad. Enamik riigilt saadav raha ei kulu kaugeltki mitte lastele riiete ja toidu muretsemiseks. Et laps söönuks saaks, on ema ta isegi haigena lasteaeda saatnud, lootuses – ehk kasvatajad ei märka haigust.

Kehva kodusse sündinud laps on määratud ilma jääma neljast põhiressursist: rahast, võimust, haridusest, prestiizist. Neile neljale põhiressursile juurdepääsu puudumine paneb Iris Pettai hinnangul aluse kihistumisele.

2004. a Euroopa sotsiaaluuringu Eesti raportis on üheks uurimisvaldkonnaks olnud ka inimeste rahulolu ja õnnelikkus. Üldiselt on inimesed oma eluga rahul ja õnnelikud, vaid 15% väitsid vastupidist. (Küsitletuteks olid rahvastikuregistri loendist valitud 2000 inimest.) Kõige õnnelikumad on noored, naised, eestlased ja jõukad inimesed. Õnnetunde vähenemine on nii meeste kui ka naiste puhul seotud vanuse suurenemise ja sissetuleku vähenemisega.

Rohkem kui õnnelikkusega on rahulolu eluga seotud Eesti majanduslikule olukorrale antud hinnanguga. Üldiselt on eestimaalased eesti majanduslikku arengut hinnates pigem negatiivsed kui  positiivsed: rahulolematuid on 32%, 46% on enam-vähem rahul.

Uuringu kohaselt usuvad Eesti inimesed, et igaühel tuleb ise oma huvide eest seista. 47% nõustus väitega, et ühiskond funktsioneeriks paremini, kui igaüks hoolitseks enda eest ise. Kui kümmekond aastat tagasi õpetaja Avo Üprusel poleks olnud võitlustahet ja visiooni, et Peeteli kirikust võiks saada ka kodutute ja hüljatute varjupaik, rendiks seal täna ehk ruume äriühingud. Õpetaja Üprus ja tema mõttekaaslased kuuluvad kindlasti nende inimeste hulka, kes leiavad ühiskonna paremini funktsioneerivat siis, kui igaüks leiaks endas head tahet hoolitseda ka ligimese eest.

Kui kolmandik Eesti elanikkonnast kuulub vaeste hulka, leiab peaaegu pool, et igaühel tuleb enda eest ise hoolitseda. Mitte kõik nõukogude aja karastusega inimesed pole selgeks saanud, kuidas demokraatlik turumajanduslik ühiskond funktsioneerib ja kuidas seal elada. 

Akadeemik Peeter Tulviste leiab, et meie ühiskond on poolik. Teise poole annab aeg, mida inimene peaks igal nädalal kulutama inimelu olulistest asjadest mõtlemiseks. Selles Eestis, mis 1940. aastal lõppes, käidi ikka pühapäeviti kirikus tõsiste asjade üle mõtlemas. Selles Eestis, mis 1991. aastal algas, peetakse pühapäevast kirikuskäiku mittevajalikuks ja mõne poliitiku puhul isegi silmakirjalikkuseks.

Kiriku sotsiaalne sõnum deklareerib: «Vajame tasakaalustatud ühiskonda, kus majanduslikud püüdlused ühtivad maailmavaatega, mille keskmeks on vaimsus. Kiriku missioon on aidata seda tasakaalu luua.» Ja aidaku meid selles Jumal!


Sirje Semm
,
peatoimetaja

3 Kommentaari artiklile “Õnnetunde ja rahulolu võimalikkus”

  1. Külaline ütleb:

    Kas härrased teadlased konverentsil inflaktsioonist ka mõtisklesid? Kust võetakse 70% rohkem võrreldes 2000 aastaga? Kui palju on hinnad vahepeal tõusnud? Kas 59% keskklassi on reaalne? Mina küll ei usu. Kust selline statistika pärineb? Kas laest?

  2. Külaline ütleb:

    Aga maakoguduste õpetajad oma peredega kuuluvad nende 31% hulka. Igaühel pole oskusi pugeda ja olla “oma” kirikuvalitsuses, et teenida referendina, jõuka linnakoguduse õpetaja abina või kuulutada Torontos. :grin

  3. Külaline ütleb:

    Meie vaimulikel on head palgad. Õpetajate konverentsil kutsuti ühes majandusteemalises ettekandes vaimulikke üles võtma pangalaenu ja ostma omale eluase.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)