Oma õpetajast

Hugo Lepnurm on suurepärane eeskuju inimesena, kristlasena, patrioodina. Ka tema õppemeetod oli inimlik ja iga õpilase eripära arvestav.
Tunnustus, eriti mu õpetaja nimeline autasu, on tõesti rõõmustav. Omal ajal oli suurimaks tunnustuseks professorilt pälvitud kiitus. Näiteks ütles ta kord mu Peeter Süda esituse kohta muhedalt, et selles oli vajalikku saarlaslikku tüsedust. Varem olengi saanud Peeter Süda preemia – Kärla vallalt 1999. aastal.
Üliõpilasaegadest mäletan, et oreliõpetust ei olnud tookord Tallinna Konservatooriumis kaua olnud ja kõrgete ülemuste ettekujutus sellest oli ähmastunud. 1970. aasta paiku oli üks neist saanud minu kohta anonüümse kaebekirja, et Tiit Kiik esineb kirikutes. Kutsuti siis meid Lepnurmega kohale. Professorile anti lugeda kaebekirja, mille ta kohemaid puruks rebis ja prügikasti viskas. Selleks korraks olin kaitstud.
Professor Lepnurm käis sageli kontserdil (erinevalt paljudest teistest muusikutest). Tihti tekkis vaheajal tema ümber õpilaste ja teiste huviliste ring, kes tahtsid kuulda tema arvamust. Ta võis olla range maailmanime suhtes, ent hinnata tagasihoidliku kirikukoori siirast pingutust. 
Lepnurme teostes on oreli ja orelimuusika ajaloo tundmist, samas midagi maarahvalikku. Mäletan ka tema ja oma esimese oreliõpetaja, saarlase Joosep Aaviku isikupärast interpretatsiooni- ja improvisatsioonikunsti.
Hugo Lepnurm korraldas suurte kontsertorelite ehitust pealinnas ja Tartus, ent valutas südant kõige väiksemategi instrumentide pärast maakirikutes, mis kannatasid kliimamuutuste ja vahel ka asjatundmatu kohtlemise tõttu.
Olen ise kogenud, et igal orelil on kordumatu kõla. Minugi suureks sooviks on, et meie orelid ikka korras ja hääles oleks. Õnneks on meil meistrid Hardo Kriisa ja Olev Kents, minagi olen koos Toomas Mäeväljaga püüdnud midagi selles valdkonnas korda saata. Hea, et on eriarvamusi, erinevaid koolkondi. Peaasi, et säiliks see eesti kultuuri tähtis osa ja ehitataks ka uusi algupäraseid eesti oreleid.

Tiit Kiik,
organist, orelihooldaja