Patriootilise
eestlasena tahaksin alustada sellest, kuidas miski pole enam endine pärast
läinud pühapäeval Torino taliolümpial Kristina Shmiguni võidetud kuldmedalit.
Ma ei kahtle, et olümpiakuld tõi Eestile palju au ja kuulsust ning on
tugevdanud meie kõigi rahvuslikku uhkust.

Kuid viimasel ajal vaevab natuke rohkem
neil päevil mulle esitatud küsimus – kas Taani ajalehes avaldatud Muhamedi
pilkavate karikatuuride pärast vallandunud usulised rahutused on Kolmanda
maailmasõja algus? Just hapramaks muutunud üleilmse rahu vaatevinklist vaadates
avaldas olümpiamängude algustseremoonia sügava mulje, sest seal sammusid teiste
seas ka sportlased Iraani Islamivabariigist, Liibanonist, Indiast… Sportlased
riikidest, kus viimastel nädalatel on toimunud vägivaldseid läänevastaseid
meeleavaldusi.

Olümpiamängud on kui miniversioon
rahumeelsest ideaalmaailmast, kus antiik-Kreeka traditsiooni kohaselt on
kombeks unustada erimeelsused ning lõpetada sõjad. Või nagu ütles Nelson
Mandela Torino taliolümpia reklaamklipis, et kui imeline oleks maailm, kui kõik
rahvad elaks ja suhtuks üksteisesse samamoodi, nagu nad seda olümpial teevad.
Kus rohkem kui kahe nädala jooksul ollakse kõik võrdsed vennad ja õed ning vaid
üürikeste võistlushetkede jooksul – sõltuvalt spordialast alates paarikümnest
sekundist kuni paari tunnini – ollakse konkurendid. Kui riigid ka poliitilises
ja majanduslikus maailmas niimoodi omavahel läbi käiks, kui imeline oleks
selline maailm!

Teisel Torino talimängude reklaamklipil
ütleb varasest noorusest nägemise kaotanud maailmakuulus laulja Andrea Bocelli
mõtte, et kuigi auhindu antakse kiiruse, võimekuse, vastupidavuse ja ilu eest,
on kõige tugevamaks muskliks süda. Just südames peitubki Boccelli sõnul
olümpiamängude hing.

Vähestes valdkondades on võimalik kõiki
maailma rahvaid ja inimesi niivõrd võrdsele positsioonile saada kui spordis ja
olümpiamängudel. Kui asi puudutab globaalset keskkonnasaastamist või tuumarelva
omamist, nõuavad rikkamad ja tugevamad endi erikohtlemist, kuid olümpial
annavad nii vaeste kui ka rikaste riikide sportlased olümpiavande, lubavad
võistelda ausalt ja õiglaselt ning reeglid kehtivad kõigile ühtmoodi.

Ka Jumala ees on kõik võrdsed, mistõttu
pole ime, et religiooni ja olümpia vahel on tihti olnud tihe seos. Kristlastel
on olnud aga vastakaid tundeid olümpiamängude suhtes. Näiteks nüüdisaegse
olümpialiikumise motoks saanud «Kiiremini, kõrgemale, kaugemale» leidis
esmakordselt kasutust dominiiklase Henri Didoni 1891. aastal sportlaste
innustamiseks peetud kõnes. Antiikaja olümpiamängud keelanud kristlik Rooma
keiser Theodosius leidis aga, et maailm on parem ilma olümpiamängudeta, sest
viimased on liialt paganlikud ning ei sobi seetõttu kristlikku riiki. 

Tänases maailmas aitavad olümpiamängud
leevendada üleilmseid pingeid – ka pingeid postkristliku lääne ja islamimaailma
vahel. Kas olümpiamängud suudaksid ära hoida Kolmandat maailmasõda? Ei suutnud
nad seda ju ei Esimese ega Teise maailmasõja puhul. Ent kasvavas rahvaste ja
riikide kultuurilises, majanduslikus ja poliitilises üleilmses konkurentsis
teevad nad kõik rahvad võrdseks. Vähemalt seitsmeteistkümneks päevaks.

Alar Kilp