Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Olnud Vormsi koguduse ja kiriku taassünni juures

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Ants Rajando ja Tiit Salumäe traditsioonilisel olevipäeva missal Vormsi Püha Olavi kirikus. Foto: Egon Erkmann «Vormsile ei soovitatud mul minna, et on üks igavene kolgas ja meretagune värk,» meenutab oma 50. sünnipäeval Vormsi koguduse diakon ja arhitekt Ants Rajando, kes nüüdseks veetnud saarel üle poole oma elust.
Vormsilt ajutist varjupaika otsinud noormees ei võinud toona aimatagi, et tal lasub vastutusrikas ülesanne – ehitada üles Vormsi kogudus ja kirik.
Saarele asus Rajando elama 1983. aastal üsna omapärastel asjaoludel. Nimelt nägi tollane nõukogude kord ette, et pärast kõrgkooli lõpetamist tuleb minna teenima NSV Liidu sõjajõududesse. 

Saar pakkus varju
«See ei sobinud kuidagi minu plaanidega. Olin otsustanud n-ö iga hinna eest pääseda «aust» teenida Eestit okupeerivas sõjaväes. Kehtis säte, et maakooli õpetajatele on võimalik anda armeessevõtmisel ajapikendust. Olin oma diplomitöö (Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi juurdeehitus) käigus tuttavaks saanud Läänemaa haridusametnikega ja nendelt kuulsin, et muu hulgas on vakantne ka Vormsi kooli matemaatikaõpetaja koht,» meenutab Rajando, kes toona vastse ERKI lõpetanud arhitektina otsustas koolmeistri ametiga kaasnevat võimalust proovida.
«Tagasi vaadates paistab see vabatahtliku pagenduse aeg siiski väga toredana. Õppisin saart ja inimesi tundma ning lugesin palju. Ja eks see õpetajaamet õpetas mind ennastki.»
Rajando sõnul oli Vormsi tollal hoopis erinev praegusest ja tänapäeval on raske seletada noorematele inimestele, mida tähendas nõukogudeaegne piiritsooni režiim.
Mõistagi oli okupatsiooni ajal keelatud ka Vormsi koguduse tegevus. Kirik pääses küll otsestest sõjapurustustest, kuid kui saare elanikud soovisid pärast sõja lõppu kirikus taas jumalateenistusi pidama hakata, ei andnud võimud selleks luba. Kirik rüüstati, vana pastoraat ja kõrvalhooned lammutati ning kasutati kütteks.
 
Mälestusväärne aasta 1988
«Kirik ei olnud siiski päriselt hüljatud ega unustatud. Eriti on meelde jäänud nõukogudeaegsed jõuluõhtud, kui lumisest pimedusest ilmus aeg-ajalt keegi, kes tuli ja asetas põleva küünla altarile. Jõuluööl säras kirik küünlavalguses,» teab vaimulik rääkida.
«Siis saabus mälestusväärne aasta 1988. Oli üks ilus kevadine päev. Seisime tollase Vormsi metsaülema Ants Varblasega kiriku ees ja mõtlesime, et peaks kiirelt tegutsema, sest ei olnud päriselt selge, kuidas asjad edasi arenevad. Plaanis oli kiriku katusele uus plekk peale panna, sest vana eestiaegne oli katkine ja sadas läbi. See oli Vormsi Püha Olavi kiriku taastamise algus,» tähendab Rajando.
Olevipäeval, 29. juulil 1990 taaspühitseti Vormsi kirik. Koguduse tegevus oli ametlikult taastatud küll juba 1989. aasta detsembris.
Niisama selgelt kui kiriku taastamise päev on vaimulikul meeles ka esimene teenistus Vormsil. «See oli 1991. aasta jõuluõhtu. Kord kuus ja suurtel pühadel käis Vormsil teenimas tollane teoloogiaüliõpilane Ringo Ringvee ja orelit mängis Anne Kull. Mõni tund enne jõuluõhtu jumalateenistuse algust teatas Ringo, et on tõsiselt haigeks jäänud ega saa saarele tulla. Jumalateenistuse ärajätmine ei tulnud muidugi kõne allagi. Küsimus oli ainult selles, kes teenib. Pärast pikka vaikust ütles Anne, et sul, Ants, on koolmeistri selge ja kõva hääl, võta see enda peale. Nii see valik minule langeski.
Võib öelda, et selle tee valimine ja leidmine tehti mulle väga kergeks. Tõele au andes, see lausa näidati mulle kätte.»
«Tagasi mõeldes tundub, et minu kutsumine sai alguse juba üsna varajases nooruses,» mõtiskleb vaimulik. «Arhitektuuriüliõpilasena paelusid mind eriti keskaegsed kirikud. Lisaks on mulle väga meeldinud varajane, eriti 17. ja 18. sajandi muusika, mis on sisult ju sageli vaimulik ja vormilt enamasti sügavalt vaimne.» Rajando lisab, et oluline oli ka kiriku tähendus ja roll tollases okupatsiooniaegses ühiskonnas kui vabaduse, vastupanu ja rahvusliku iseseisvuse sümbol.

Kiriku ehitaja
Ent rõõmu ja rahuldust on pakkunud mõlemad ametid. «Tähendusrikas on asjaolu, et olen koguduse juures päris palju ehitamisega pidanud tegelema ning arhitektiamet on andnud rohkelt kogemusi inimestega läbirääkimiseks ja nende soovide mõistmiseks. Seda on päris raske lahti seletada, aga mingil väga kummalisel moel on need kaks ametit omavahel ka seotud.»
Üle 20 arhitektina töötatud aasta jooksul on Rajando jõudnud palju, eriti südamelähedasteks peab ta kodusaarele Vormsile projekteeritud hooneid: uut pastoraati, lasteaeda ja õpetajate korterelamut. Ees seisab vallamaja renoveerimine.
«Teine n-ö kodune piirkond Läänemaal on olnud Nõva, kus on minu projekti järgi valminud uus koolimaja ja päästeteenistuse hoone ning renoveeritud vana vallamaja,» lisab ta.
Peale selle on Rajando projekteerinud ka mõne kirikliku hoone. Näiteks kiriku laagrikeskuse Talu ja Ridala pastoraadi-talvekiriku.
Praegu tegeleb Ants Rajando Lääne-Nigula ajaloolise pastoraadi restaureerimise ja ümberehitusprojektiga, mis on tema sõnul küll päris keeruline, ent samas väga huvitav töö. Ta tunnistab, et viimasel ajal ongi rohkem seotud ajaloolise keskkonna ja vanade majade projekteerimisega.
Töö tõttu saare ja mandri vahet sõeluv Rajando elab oma ajutist elu alaliselt kahes kohas – Vormsil ja Tallinnas Kadriorus.
«Aastate jooksul, mil olen teeninud Vormsi kogudust, on sealsed inimesed mulle väga lähedaseks saanud. Olen igapäevases töös arhitektina vabakutseline, see tähendab, et mul ei ole väljaspool kirikut ühtegi n-ö maist ülemust, seetõttu olen vaba tulema ja minema nii, nagu kogudusel vaja on,» seab ta töö koguduses siiski esiplaanile.

Merje Talvik

Ants Rajando on kirikutöös ühendanud kaks ametit: arhitekti ja vaimuliku oma. Ants Rajando
Sündinud 2. veebruaril 1960 Tallinnas.
1983 lõpetanud arhitektuuri eriala praeguses Eesti Kunstiakadeemias.
1985 ristitud Tallinna Püha Vaimu kirikus.
19. juunil 1992 ordineeritud diakoniks Haapsalu toomkirikus.
1989 laulatatud Vormsi kirikus Kristina Kommeriga (Kristina on traditsioonilise käsitöö meister ja õpetaja).
Peres on kolm last: Lee (19), Uku (15) ja Jaan (4).

TEISED TEMAST
Peeter Paenurm, Tartu Maarja koguduse õpetaja:
Ants Rajando puhul meenub kindlasti tema ordinatsioonipäev, mis oli väga eriline, vist isegi Eestis ainulaadne.
Teda pühitseti diakoniks 1992. aasta kirikunoorte päevade avajumalateenistusel Haapsalus. See oli vabaõhuteenistus linnuseõuel mitmesaja kirikunoore keskel, teisel pool linnusemüüre valitses rahareformi eelse õhtu segadus.
Antsus on toredasti ühendatud vaimulik ja arhitekt – ta on kohe mitmes mõttes kiriku ehitaja. Minul oli rõõm ehitada tema projekti järgi Ridala kogudusemaja. Õnnitlused Antsule!

Tiit Salumäe, Lääne praost:
Noor kooliõpetaja Ants Rajando jäi mulle silma Vormsi surnuaiapühadel kaheksakümnendate teisel poolel. Peagi alanud kiriku taastamise käigus oli ta aastate jooksul tubli abiline ja nii oli loomulik samm tema ordineerimine Vormsi Püha Olavi koguduse diakoniks.
Kirik vajab mitmesuguseid isiksusi, keskajal kujutati tihti Jumalat projekteerijana, arhitektina.
Ants Rajando on põhikohaga arhitekt ja selle kõrval vaimulik. Ligemale kakskümmend aastat on Vormsi koguduse elu Antsu ja Kristina kanda.
Hindan kõrgelt ametivenna kohusetunnet ja armastust Issanda, koguduse ning kogukonna teenimisel.