Olnud ustavad töötegijad

Aeg teadagi möödub kiiresti ja nii on jäänud meenutamata 110 aastat tagasi sündinud kolm ustavat jumalariigi töötegijat: Peet Nõmmik, Johannes Tammets ja Karl Friedrich Särg. Oma ustavuse eest aga pälvivad nemadki meie tänu.

Truu kuni surmani – Peet Nõmmik
Türi koguduse õpetaja Peet Nõmmik sündis 18. veebruaril 1900 Viljandimaal Suure-Jaani kihelkonnas Taevere vallas Sipelga talus Peet ja Anna Nõmmiku peres. Venekeelse tunnistuse vahendusel märgitud tema nimena ka Peter.
Koolitunnistus on välja antud Viljandi Maakonna Reaalgümnaasiumis, kus Peet Nõmmik õppis 1920/1921. õppeaastal «gümnasiaalharus». Tema teadmised näiteks hingeteaduses ja loogikas on pälvinud hinde «hea». Nii saab teada dokumentidest, mis ta on esitanud 29. augustil 1921 ülikooli rektorile, et asuda õppima usuteaduskonda.
1926. aasta 7. septembri Postimees kirjutas, et viimase kursuse üliõpilane, korp! Ugala liige Peet Nõmmik on Türi jõe põhjast välja toonud ühe töölise ja oma oskust mööda tema ka ellu äratanud. Samas nimetas härra Nõmmik sündmust «ilusamaks tunniks oma elus». Uppuja päästmise eest on Eesti Punase Risti peavalitsus määranud talle hõbeauraha.
Kuupäeva 15. detsember 1926 kannab usuteaduskonna dekaani H. B. Rahamägi kiri, milles ta palub ülikooli valitsusel välja anda lõputunnistus Peet Nõmmikule, lõpudiplom saadeti Türi kirikumõisasse, kus õpetajakandidaat pidas prooviaastat. Siin on ta leidnud kooliõpetaja koha ja saanud asetäitjaõpetajaks.
25. septembril 1927 valiti Peet Nõmmik Türi koguduse täieõiguslikuks õpetajaks, detsembris alustas kogudus korjandust, et kinkida uuele õpetajale mööbel, mis kirjade järgi oli juba tellitud. Raha kogunes senthaaval, kuid siiski saadi märtsis korjandusega lõpule.
Veel saab vanast Päevalehest (14. II 1938), teada et I Riigivolikogusse kandideeris vabatahtlikult Vabadussõjas osalenud, hõimuliikumisega tegelnud ja välismaal viibinud Peet Nõmmik. Järvamaalt kandideeris veel teinegi kirikuõpetaja, abipraost August Pähn, kuid valituks ei osutunud kumbki. 1938. aasta põhiseaduse põhjal oli riigikogu kahekojaline, mõlemad õpetajad kandideerisid 80-liikmelisse 1. kotta.
Järva praostkonna vikaarõpetaja Andres Tshumakov on uurinud Türi koguduse õpetajate käekäiku ja teab, et 1936. aastal kinkis Peet Nõmmik ema mälestuseks kirikule uue kella, kuna kaks olemasolevat olid liialt kõrge tooniga. Teine kell jäi koguduse muretseda. Kiriku tornikiiver purustati sõjas 20. juulil 1941.
30. detsembril 1944 jumalateenistuse ajal arreteeriti Omakaitsesse kuulunud kirikuõpetaja ja saadeti Norilskisse vangilaagrisse, kus ta kolm aastat hiljem suri.

Jutlustajahingega Johannes Tammets
27. veebruaril 1900 sündis Kuusalu vallas Johannes Tammets. Tütar Ester Tammets mäletab isaga seotud lugu, kus isa 12–13aastase poisikesena karjas olles pilvi vaadates näinud taevas kuldse ristiga raamatut. Sellest saanudki isale täht, mille valgel oma rada elus käia.
Lõpetanud gümnaasiumi, kandideeris ta Eesti Misjoni Seltsi kaudu jätkama õpinguid Helsingi misjonikoolis ja osutus valituks tänu teatavale ettevalmistusele, mis andis lootust lõpetada kool kuueaastasest nominaalajast varem.
Ent saatus tahtis, et õpingud jäid loodetust lühemaks, kestes aastatel 1921–1923. Üheks põhjuseks sai seltsi alarahastatus, ka langes motivatsioon õppida, sest ebaselgeks jäi, kuhu pärast lõpetamist tööle saab. Kodutalu aga vajas töökäsi. Siiski teab tütar, et isa jätkas ka edaspidi soome keele õppimist – tal oli alati taskus väike sõnaraamat.
Keda on kord kutsutud, see enam loobuda ei saa. Johannes Tammets oli kaua aega tegev jutlustajana, ikka tuli kedagi ristida, kedagi matta. Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakas teab, Johannes Tammets oli sealse koguduse nõukogu liige ja 1950ndatel juhatuse esimees. Õpingud Usuteaduse Instituudis päädisid ordinatsiooniga 26. detsembril 1958. aastal.
Johannes Tammetsist sai Leesi koguduse õpetaja, teda mäletatakse Uuri külast Aia talust jalgrattaga Leesi sõitmas. Pärast esimese naise surma abiellus uuesti, kahest abielust sündis tal kokku seitse last. Riigiametis teenis ta leiba piimavedajana. Isakoju kutsuti Johannes Tammets vaikselt ja märkamatult, kui ta 1978. a Suurel Neljapäeval, 23. märtsil, istus ühe naise reele, et sõita kirikusse jumalateenistust kuulama.

Ikka inimeste teenistuses – Karl Friedrich Särg
Palju pole rääkida Tartumaal Udernas 10. märtsil 1900 sündinud Karl Friedrich Särje elust. Ta osales vabatahtlikuna Vabadussõjas, isa varase surma tõttu oli sunnitud õpingud katkestama ja kandma koduseid kohustusi. Ta suutis siiski lõpetada gümnaasiumi ja ülikooli usuteaduskonna. Prooviaastale määrati ta Puhja kogudusse ja pärast ordinatsiooni 26. detsembril 1938 oli ta samas koguduse adjunkt ja aastast 1940 täieõiguslik õpetaja.
Sõjaaegne ajaleht Post kirjutas 1942. aastal, et 9. septembril tähistati surnuaia 100. aastapäeva ja pühitseti kalmistu laiendus, pidulikku talitust oli kutsutud läbi viima praost Lauri Otepäält, tema pidas ka jutluse. Laulsid nais- ja meeskoor, mängis pasunakoor. Ilmselt polnud õpetajal sõja ajal kerge kogudust teenida, ent lühikeseks tema teenistus Puhjas jäigi, sest 1944. aastal lahkus ta Rootsi.
Rootsis oli ta Gävle, Halmstadi ja Göteborgi eesti koguduse vaimulik ning saavutanud 1958 rootsi õpetaja õigused, ka kahe rootsi koguduse hingekarjane. 1959–1964 täitis ta Rootsi praostkonna abipraosti kohustusi. Karl Särg suri 26. veebruaril 1971. aastal.

Rita Puidet