Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Olla lootuse saareks kesk elu torme…

/ Autor: / Rubriik: Uudis, Uudised / Number:  /

Kuressaare Laurentiuse koguduse hoovimajas avas 21. detsembril 2001 uksed laste varjupaik Laurits, mis on mõeldud eelkõige perevägivalla all kannatavatele lastele ja emadele.
Varjupaik sai teoks koostöös koguduse ja kohaliku linnavalitsuse ning erinevate inimeste tegutsemise, palvete ja annetuste tulemusena.
Vägev usk
«Teie usk peab ikka vägev olema,» vangutas pead sõpruskoguduse õpetaja Rootsist, kes septembris kogudust külastas, vanas lagunenud ja kõledas hoovimajas koos kohaliku koguduse õpetaja Anti Toplaanega ringi kõndis ja tolle innustunud juttu kuulas sellest, kuhu tulevad toad lastele ja personalile, kuhu puhkeruum ja muu taoline, kuulates sedagi, kui palju kõik maksma läheb ja et rahagi ehituseks veel pole.
Aga… imed sünnivadki vaid läbi usu. Veidi rohkem kui kaks kuud hiljem sai mõeldu teoks. Toomapäeval, talve alguspäeval üleöö maha sadanud paksust lumest ja tuisumöllust hoolimata saabunud külalised lähedalt ja kaugelt leidsid avatava, turvalisust ja soojust pakkuva maja sügavalt sümboolse olevat.
Et tulijaid poleks liiga palju
Riigikogu aseesimees Tunne Kelam tõstis oma tervitussõnades esile lootuse – nii selle, mida avatav varjupaik pakub emadele ja lastele, kelle olukord on muutunud võimatuks, kui selle, mis kerkib abiandjate südames.
Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi sõnul peaksime tegelikult rõõmustama, kui sellist maja vaja ei oleks. Kuna aga elul juba kord on valgema poole kõrval varjuküljed, siis ilma sellise majata enam hakkama ei saa.
Tänusõnad olid linnapeal öelda Laurentiuse kogudusele ja koguduse õpetajale initsiatiivi ja hea koostöö eest. Tema sooviks oli, et neid, kes sellesse majja tulevad, ei oleks kunagi liiga palju, aga et kõik tulijad saaksid abi.
Jumala armastus on ellu ärganud
Sümboleid jagus sellesse päeva veelgi. Nimelt peeti avakõned esimese korruse avaras ruumis, mis alles kordategemist ootab. Sõbrad Kantaa-Espoo kogudusest nimetasid seda ruumi oma kõnes ülekantult talliks, kuhu Jeesus-laps sündis. «Usume ja loodame, et Jumala armastus on see, mis on materialiseerunud siin majas ja ellu ärganud.» Armastuse allika sümbolina kingiti majale jõulusõim.
Tervituste ja soojade sõnade ütlejaid jagus rohkesti: esindatud olid nii linnavalitsuse sotsiaalosakond, noorsoopolitsei, kriminaalhoolduse osakond, perenõuandla – kõik, kellel edaspidi varjupaigaga kokku tuleb puutuda.
Toetust tulevikuks
Diakooniakeskuse nimel tervitas osalejaid Mart Salumäe, mainides, et tegemist on kolmanda kogudusega Eestis, kus 24 tundi ööpäevas on keegi tööl. Ta andis edasi peapiiskop Jaan Kiiviti südamlikud ja soojad tervitused, et julge otsus on vastu võetud ja ellu viidud ning lubas Diakooniakeskuse poolt edaspidi võimalustekohast toetust.
Varjupaiga ruumid pühitses Saarte praosti kt Veiko Vihuri, sümboolse lindi lõikasid läbi koguduse õpetaja Anti Toplaan ja linnapea Jaanus Tamkivi, järgnesid varjupaiga ruumidega tutvumine, linna ja koguduse vahelise koostöölepingu allakirjutamine ja ühine kohvilaud.
Ees ootamas argipäev
Kuidas hakkab välja nägema varjupaiga argipäev, selgub ilmselt esimeste nädalate ja kuude jooksul.
Vastavalt lepingule pakub varjupaik peavarju kuni seitsmele lapsele korraga. Varjupaiga juhatajana on tööle võetud Aare Luup, perenaisena Aile Pupart, maja personali hulka kuulub ka kaks kasvatajat.
Tagatud on ööpäevane valmisolek vastuvõtuks ja kavas on pakkuda spetsiaalse koolituse läbinud vabatahtlikele võimalust varjupaiga tööle kaasa aidata.
Kuna Kuressaare ametikoolis õpetatakse sotsiaaltööd, on edaspidi võimalus pakkuda õppijatele praktika kohta. Plaane edaspidiseks on rohkesti, jääb loota vaid Jumala õnnistust, et sellest majast saaks tõesti «lootuse saar kesk elu torme».
Katrin Keso-Vares