Olla arukaks sulaseks oma isandale

Issand ütles: «Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: «Mu isand viibib tulles», ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.»        Lk 12:42–48

Võrdlemine ja asjade võrdselt jagamine on meie sagedased tegevused. Valitseb arusaam, et kõik peavad olema võrdsed ja kõigil peab olema kõike ühepalju. Lastele jagatakse komme selliselt, et kõigile jaguks ühevõrra, ning suuremat palka saavale inimesele vaadatakse viltu ja arvatakse, et kõigile peaks ikka võrdselt maksma. Kuid kas see on ikka nii? Oleme harjunud ka ütlema, et Jumala ees on kõik võrdsed, kuid lugedes seda kirjakohta, võib tekkida selleski kahtlus.
Siinkohal peame suutma vahet teha asjadel, milles me oleme võrdsed ja milles mitte. Ei ole võimalik see, et me inimestena oleme kõik kõiges võrdsed. Tänane kirjakoht on teine pool Jeesuse kõneldud tähendamissõnast arukatest ja arututest sulastest, ja eelkõige selliselt me just jagunemegi. Me kas oleme arukad ja talitame Jumala tahtmist mööda või oleme omast arust targad ja talitame omapäi, olles niimoodi tegelikult arutud sulased oma Issandale.
Peamine, mida peaksime ehk tähele panema selles kirjakohas, on kirjas viimases salmis, kus Jeesus ütleb: «Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.»
Patuste inimestena, oma loomuse poolest oleme kõik võrdsed Jumala ees, kuid Jumal on andnud igaühele meist talente selliselt, et oma oskuste ja arusaamadega me võrdsed ei ole. Kellele on Jumal andnud rohkem, sellelt ta ka ootab rohkem.
Jumal on isand, kes on andnud meie kätte ja meie hoida ülimalt suure varanduse, kogu maailma, oma loodu, et meie hoolitseksime selle eest nii hästi, kui me oskame ja nagu Tema seda soovib. See on tõeline isanda ja sulase suhe. Aga kas me oleme täitnud neid ootusi, mis Tema on meile pannud, usaldades selle töö meie teha? Sellele küsimusele saab vastata vaid Jumal, kuid meie saame siinjuures endasse vaadata ja mõelda, kuidas me oleme hoiule saadud talente kasutanud ja kasvatanud, kas oleme olnud arukad teenrid.
Usun, et meil kõigil on oskusi ja teadmisi, mida me tegelikult ei ole veel tõeliselt hästi Jumala teenimiseks rakendanud. Me võime olla küll koguduseliikmed ja võime isegi olla koguduse töötegijad, kuid alati leidub midagi, mida me pole suutnud või soovinud õiglaselt või vajalikul määral rakendada Jumala riigi töö heaks.
Loomulikult ei saagi kõik olla täielikult kiriku teenistuses, kuid sajaprotsendiliselt Jumala teenistuses peaksime olema kindlasti kõik. Vaid nii on meil lootust olla arukaks sulaseks oma isandale. Kirik on kristlaste ühendus, Kristuse ihu, milles meie oleme liikmeteks, et teenida oma isandat kõiges, mida teeme. Nii peame olema valmis kõigis oma tegudes andma endast parima, et teenida Jumalat. Meil on vaid erinevad talendid, kuid mida suurem ja hinnalisem talent, seda suurem on ka meie vastutus selle hoidmise eest ja ehk peame siis ka rohkem tööd tegema. Kindlasti ei ole me selles hoidmise töös üksi, kui me seda õigesti teeme, sest Jumal on meiega. Kui Tema annab meile ülesande, kui Tema annab meile talendi, siis Ta annab meile ka oskused ja võime neid asju õigesti hoida. Ta ise aitab meil olla arukas sulane.
Nii võimegi me inimestena taga ajada võrdsust lihtsalt kadedusest, et kellelgi teisel on rohkem talente, kuid siinjuures näeme vaid talente, mitte vastutust, mis nendega kaasneb. Oluline ei ole tegelikult üldse see, kellele ja millised talendid on hoida antud, vaid see, kui hästi me suudame nende talentide eest hoolt kanda.
Meie hoolivus ja pühendumine isanda teenimisel on need tegurid, mis kallutavad meid siis kas arukate või arutute sulaste hulka. Seega, meie endi teha on valik, milliste sulaste seas me tahame olla Issanda viinamäel.

Mikk Leedjärv,
Viimsi koguduse õpetaja