Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks!

Nüüd, kus euroväitluse kõrghetked ja rahvahääletus on möödas, on aeg asendada väitlusmeeleolu töömeeleoluga. Meie peaminister Juhan Parts ütles, et Eestil tuleb end veel Euroopa Liidus kehtestada ja õige töö alles algab.
Eesti esimesel rahvuslikul ärkamisajal oli Noor-Eesti loosungiks «Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks!». Täna oleme Euroopas ning muutunud oludes; meil tuleb taas mõelda, kuidas ühendada meie kaks ajaloolist identiteeti – Eesti ja Euroopa – nii et üks ei tõrjuks teist ning eurovaimustuse kõrval koondada rohkem tähelepanu oma rahvusele, eestluse juurtele, identiteedile ja kohale laienenud Euroopas.
Rahvahääletus lõhestas Eestimaa kodanikud kahte leeri, mis sest, et üks leer oli teisest poole suurem. Ägenenud euroväitluse käigus kaldusid ühed rõhutama rohkem eestlast kui eurooplast, teised eestluse ainulaadsust. Nüüd tuleb leida üksmeel, koonduda taas ühiste huvide alla, olla nii eurooplased kui eestlased ning nagu riigijuhid on öelnud, vajab Eesti täna rahvuslikku kokkulepet rohkem kui varem.
Pärast pühapäevast hääletustulemust on küll tunne, et nüüdsest võib Euroopas natuke sirgema seljaga ringi liikuda, kuid kuivõrd me tegelikult eurooplased oleme, sõltub meie hoiakust, huvist Euroopa asjade suhtes ja nendes osalemisest ning samastumisest Euroopaga kui ühe allikana oma identiteedist.
Euroopa identiteet pole nagu päts leiba, mida valmiskujul poest osta saab. Euroopa põhiseaduse tekst on saamas on lõplikku kuju, need väärtused, mis seal lõpuks kirja pannakse, saavad olema Euroopa identiteedi formaalsed alusväärtused vähemalt lähitulevikus. Praegu aga on mitu punkti veel lahti, sealhulgas kristluse mainimine põhiseaduse tekstis.
Põhiseadusesse sätestatava kõrval on aga veelgi olulisem see, mis väärtusi peavad eurooplased ise endid ühendavaks. Mis on see identiteet, mis ühendab niivõrd erinevaid keeli ja rahvaid nagu on portugallased ja soomlased, inglased ja poolakad? Euroopa liigendub ju erinevate keeleruumide alusel: on saksa, prantsuse, inglise keele ruum jne.
Minu ainsast külaskäigust Brüsselisse on jäänud meelde, kui vähe rääkisid sealses prantsuse keele ruumis elavad belglased inglise keelt, kui palju oli aga näiteks Brüsseli ülikoolis õppivaid rumeenlasi (ka toonase konverentsi prantsuskeelseid ettekandeid tõlkis ida-eurooplastele inglise keelde rumeenlane). Rumeenlased on oma emakeele läheduse tõttu olnud orienteerunud prantsuse keelele ja prantsuse keeleruumile Euroopas ja seda palju enam kui eestlased, kes me «kuulume ja osaleme» rohkem Euroopa inglise (kui ka Skandinaaviat selle hulka pidada) ja saksa keele ruumis.
Euroopa identiteet on olulisem ja tähtsam väiksematele rahvastele ja neile, kes asuvad Euroopa piirialadel, puutuvad kokku teistsuguste tsivilisatsioonidega. Seetõttu on ka eestlastele vene õigeusu tsivilisatsiooni kõrval Euroopa identiteet ilmselt tähtsam ja olulisem kui prantslastele või hollandlastele.
Euroopat ühendab küll ühine ajalugu ja teatud üldised väärtused, kuid taolisel tasemel ühist identiteeti nagu seda on Ameerika Ühendriikides, mis ühendab väga erinevaid religioone ja rahvaid, Euroopas tänasel päeval kindlasti ei ole. Euroopa ühine identiteet on paljuski veel mitmekeelsete ja multikultuursete rahvaste kujundada.
Alar Kilp