Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olge rõõmsad Issandas!

12.10.2011 | | Rubriik: Jutlus

Rahvas oli märganud Jeesuses erilist vaimset liidrit. Samas ta ka šokeeris. Variserid ja kirjatundjad ei suutnud mõista, miks ta vahel tavapärasest teisiti käitus. Oma jüngritega istus ta peolauas koos paljude tölnerite ja patustega.
Tollal eristati rangelt inimesi, kes käsuõpetuse nõudeid täitsid, teistest, kes seda ei teinud. «Õiged» ei tegelnud «patustega». Kuid ühises peolauas istumine tähendas väga lähedast osadust. Seda üks tõsine usujuht küll teha ei tohtinud (Mt 11:19). Sellele lisandus veel kuuldus, et Jeesuse jüngrid üldse ei paastu. Paastumine pidi väljendama inimese meeleparandust ja alandlikkust Jumala ees. Ristija Johannes koos oma jüngritega tegi seda pidevalt, seepärast Jeesuselt aru päritigi. Jeesust püüti mõista oma tõekspidamistest ja usust lähtuvalt, aga ei suudetud.
Tavapärasest teistsugune käitumine sünnitab eelarvamusi. Need aga kutsuvad esile konflikte. Nii lükati ka Jeesus kõrvale, löödi risti kui usust taganeja ja rahva eksitaja. Meil on ikka arvamusi ja eelarvamusi. Kas enda või ühiskonna seatud raamid, millesse püüame panna kogu ümbritseva. Ja ikka on sellist, mis neisse raamidesse ei mahu.
Tõekspidamised, arvamused ja eelarvamused muutuvad ajas. Mõned lausa vastupidiseks. Kui Jeesusele heideti ette: «Miks sinu jüngrid ei paastu?», siis nüüd arvatakse, et usk temasse just sunnib inimest kõigest loobuma, tegelikust elust irduma. Sellist asja tänapäeva inimene ei taha. Ja taas näeme teatud ettekujutuste raami. Jeesuse sõnul see, mida tema on tulnud tooma, on raamidest vaba. See ei saa olla vana tõekspidamise parem ja täpsem täitmine. Selles on midagi uut, mis ei mahugi vanasse. See on nagu pulmarõõm!
Jumala riik ei ole söömine ega joomine. Aga ta pole ka söömisest ja joomisest keeldumine (Rm 14), vaid on rõõm ja rahu Pühas Vaimus. Kristlus ei ole muud kui selle sisemise rõõmu jagamine, mida oleme kogenud. Jagatud rõõm on poole suurem ning jagatud mure poole väiksem. Kristluses on midagi sellist, mida tahaks jagada. Nagu pulmapeoski. Jagades leiab rõõm õige väljenduse. Seepärast tundubki võõrastav kuulda väljendit, et usk on igaühe isiklik asi. Uskugu, kuid olgu vait! Võiks ju öelda, et ka rõõm on igaühe isiklik asi. Olgu rõõmus, kuid olgu vait, mis ta sellest kogu aeg teistele hõiskab! Oma rõõmust vaikida pole ju võimalik! Nii ei saa me võtta kristluseltki seda, mida ta pakkuda tahab. Kristluse olemus on rõõm ja see kujundab ka meie käitumist. See on pulmarõõm!
Pulmarõõm ei ole rõõm iseenda, vaid kellegi teise pärast. See keskendub sellele, kellega ollakse koos. See on rõõm oma abikaasast. Seetõttu on abielu ka üks vaimne nähtus. Pühakirigi võrdleb inimese ja Jumala suhet abikaasade omavahelise suhtega. Seepärast rõõm, mida kristlane tunneb, ei ole rõõm iseenesest, vaid rõõm Jumalast, seega muutumatu ja kindel. See ei ole olukordadest sõltuv, vaid üks püsiv ja jääv rõõm.
Jeesuse sõnul on ka jüngrid sellises olukorras, seepärast nad ei saa paastuda. Aeg on rõõmsalt pidutseda, sest Jeesus toob ühe uue tunnetuse ja suhte Jumalasse. See ei ole võrreldav vanaga, see on uue kvaliteedi kinkimine (Js 65:17–18).
Rõõm Jumalast on nagu lapse rõõm vanematest. Laps ei pea vanemate soosingut ära teenima. Lapseseisus annab kindluse, et miski teda vanematest ei lahuta. Olgu laps hea või üleannetu, vahel ka karistust väärt, ta on ikkagi oma vanemate laps ja jääb alati nende hoole alla. Laps ei pruugi mõelda oma vanematele, olla tänulik ning kogu aeg kiita neid, aga ta on lapseseisuses, mis kingib talle kindluse. Igas mures ja hädas võib ta hüüda ema ja isa appi ning olla kindel, et teda ei jäeta maha. Jeesuse kaudu oleme meiegi lapse seisuses, kus meie kindlus Jumala armus on suur. Me ei pea seda ära teenima, Jumalat mõjutama, vaid võime lapselikus kindluses ja rõõmus oma eluteed käia.
Kuidas jääb paastumisega? Küllap neid aegu on olnud ja tuleb veelgi, mil tuleb paastuda. Eriti siis, kui kedagi väga kallist meilt võetakse. Jeesuski ütles: «Päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!» See aeg saabus jüngreile, kui Jeesus hauas oli. Aga ta ei jäänud hauda, haud on tühi. Ta on alati meie keskel (Mt 18:20; Mt 28:20; Jh 14:23). Me ei ole maha jäetud, me võime elada rõõmsate jüngritena.
Kahjuks on neidki, kellelt Jumal oleks nagu ära võetud. Nemad peavad paastuma, kuni saab selgeks, et Jumal on ka nende juures. Nagu laulab H. Haamer: «Oh võiksin kauaks jääda Su risti najale … Vast siis ma üles tõusen, kui rahu tunneb rind ja rõõmsal häälel hüüan: «Mu Issand päästis mind!»»
Sõbrad! Kellelt see maailm on Jumala ära võtnud – paastugem seni, kuni on selge, et Jumala arm on teie juures tagasi. Seni tuleb paastuda, lausa karjuda ja kisendada, et me võiksime taas tunnetada lapse seisust ja armu, mis Jeesuses on ilmunud. Alles siis võime edasi minna ja tunda apostli kinnitust: «Olge ikka rõõmsad Issandas!» Aamen.

Hannes Nelis
,
Valjala koguduse õpetaja

Trükitehnilistel põhjustel on toimetus teksti lühendanud.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)