Olen täiesti üksinda ma …

Kesk pakast ja lumiseid välju
olen täiesti üksinda ma.
Mu südamepõhjas, kuis hilju,
üks mälestus ei unune ta,
et kuskil on soe tuba, soe tuba ja jõulupuu.
Isa taevas, Sa kord veel luba,
jõuluõnnistust palub mu suu.

Selle Tõnis Mäe laulu sõnade autoriks on Lea Rebane, kes tüdrukutirtsuna pöördus niiviisi taevase Isa poole ühel kaugel jõuluööl Siberi avarustes asumisel viibides. Kuid selleks, et tunda end jõuluõhtul üksikuna või üksildasena, ei pea olema kesk pakast ja lumiseid välju.
Mäletan oma esimest jõuluõhtut Juuru koguduses 12 aastat tagasi. Kui neli jumalateenistust peetud sai ja ma viledasse pastoraati ahju kütma läksin, mõtlesin minagi sellest, et kusagil on soe tuba ja jõulupuu. Mõtlesin oma väikesele tütrele, kellega koos olin veetnud eelmised õhtud, aga kellel nüüd oli «uus isa».
Üks toonastest kirikulistest vist märkas teatud kurbust mu silmis, pomisedes midagi selle kohta, et «meie läheme nüüd kõik jõululauda, aga teab kuhu sel pastoril minna».
Ma ei jäänud tol jõuluõhtul siiski üksi – minu juurde tuli inimene, kes sestpeale on olnud mu kõrval kõik jõululaupäevad ja teisedki päevad ja õhtud.
Kuid arvan mõistvat neid, kes just jõulude ja aastavahetuse aegu tajuvad oma üksindust või kõrvalejäetust teravamalt kui muidu.
Jõulud on perepühad. Kuid sinul pole peret ollagi või on see just nende jõulude eel lõhki läinud.
Teised ootavad Lapimaalt jõuluvana, kuid sina mõtled oma lastele, kes veedavad ka pühadeaja Soomes. Sa ei taha minna surnuaiale küünalt süütama, sest haud on veel madalaks vajumata ja haavad liiga värsked.
Kassid ja Facebook on küll kenad seltsilised, aga ei asenda elavaid inimesi.
Oleks liiga odav lohutada: kui sul ka peret ja sõpru ei ole, siis Jeesus armastab sind ikka.
Too perepühade garnituuriks olev nummi jõululaps ei sarnane kuigivõrd evangeeliumide Jeesusega, kellele «polnud majas kohta» (Lk 2:7).
Jah, «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu» (Jh 1:11). Võib-olla on nendel, kes oma üksilduse eest ei põgene ega püüa seda pühademelus summutada, lihtsamgi Jeesust vastu võtta kui nendel, kes on sel pühal õhtul niigi rõõmsad ja õnnelikud.
Olen mõelnud, et kunagi tahaksin pidada jõuluõhtul hilist jumalateenistust üksikutele ja üksildastele – siis ei peaks pärast lõpukelli kiirustama koju, kus keegi ei oota, vaid võiks rahulikult piparkooki krõbistada ja juttu ajada.
Ehk mõne aasta pärast, kui lapsed juba suureks saanud, teengi nii.
Marko Tiitus