Oleme seotud Issanda loodud tervikusse

Puud kestsid ja kohisesid.
Ja seisis see vana mees
sääl loojangukumas kui jumal –
kui laps oma Jumala ees.

Nii kirjutas luuletaja Doris Kareva paarkümmend aastat tagasi.  Omamoodi jumal, suunanäitaja või innustaja oli äsja oma taevase isa juurde läinud Priit Rannut. Helistasin talle ülemöödunud nädalal ja palusin meenutada oma meeldejäävamaid jõulusid. Eakas õpetaja oli nagu alati lahke, kuid pisut häiritud, et tal palutakse pidevalt midagi kirjutada, midagi meenutada. Ja siis lipsas tema huulilt umbes niisugune lause, et teda sunnitakse vist seepärast ikka veel töötama, kuna teda pärast jõule enam elavate hulgas pole. Oli see tõsiselt mõeldud, mine tea. Ent mõni päev hiljem saime teate tema lahkumisest.
Nii see on, et valgus ja pimedus, rõõm ja mure, sünd ja surm elavad alati koos. Ka detsembris, kui ootame ja valmistume Jeesus-lapse sünniks. Õpetaja Rannuti lahkumine toob meelde ühe teise mineku detsembris kümme aastat tagasi. Istusime pühapäeval lõunalauas, kui kasina tervisega perenaine ütles, et praegu on hea aeg surra, sest kirstudel on soodushind. Samal õhtul ta suri. Vahel antakse meile meie minekud ette teada, kuigi kummalisi teid mööda.
Nagu näitas taevatäht tähetarkadele teed Petlemma tolle paiga kohale, kus oli sündinud laps. «Ja majja sisse astudes nad nägid last ühes Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aardekirstud ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri» (Mt 2:11). Seda imelist sündi tähistame nüüdki kiituslaule lauldes ja kõigil järgnevatel nädalatel ning kuudel paludes, nagu on seda teinud Naatan Haamer oma pildipalves: «Issand, Sinu võrratute tegude keskel võin tunda üllatuse erutust /—/ Sa sulatad ühte nii taeva kui maa, nii valguse kui pimeduse. Sinu armastuse embuses on rahu ja julgustust. Tänan, et tohin olla sellesse tervikusse seotud.»
Rita Puidet