Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

«Olematu» sündmus Anno Domini 1987

10.10.2012 | | Rubriik: Järjejutt

1.
Eesti vabanemisel nõukogude ikke alt ja killukesena kogu Nõukogude Liidu kokkuvarisemise protsessis on seni omistatud stardipaugu au Hirvepargi miitingule 1987. a augusti lõpus.
Kahandamata viimase osatähtsust on siiski veel nähtava ja näilise varjust esile toomata varjatud ja vaimseid seoseid ja süütenööri süüdanud sädemeid. Teenimatult on varju jäänud muinsuskaitseklubide kokkutulek 5.–6. septembril 1987, mis ära jäi, ja ometi mingis miniatuuris aset leidis.

Koljat värises Taaveti ees
Olles kogu selle vabanemisprotsessi ja ärkamisaja sündmuste jadas sees, hindan tagantjärele Mustlas toimunut kõige kriitilisemaks momendiks üleüldse. Neil päevil ja selles kohas kulmineerus pinge vana ja uue vahel nii suureks, millist ei mäleta ei enne ega ka pärast. Kui üldse toimus mingi lahing ja jõuproov «mustade» ja «valgete» vahel vaimsel tasandil, siis põrkasid inglite leerid kokku just Tarvastu kiriku kohal.
Loomulikult meie meeltele nähtamatul kujul, kuid varjude veiklemised all maa peal ja tipptegijate kummalises käitumises andsid kaude aimu, et tegu ei olnud liha ega verega, vaid taevaaluste jõudude endiga.
Neil septembripäevil paiskas nõukogude võim Mustla linnakesse ja selle ümbrusesse kogu oma jõudude täisarsenali: sõjaväe, KGB, miilitsa, EKP juhtkonna, Dvigateli tehase löömamehed. See oli kõrgeimal riiklikul tasemel koordineeritud üldpealetung. Aga kelle vastu?!
Üks Mulgimaa unine linnake oli ühtäkki piiramisrõngas ja üle ujutatud hallides ülikondades sportlikest meestest, kel mõnelgi aukartustäratava objektiiviga kaamera õlal rippumas. Bussi- ja isegi taksoliiklus blokeeriti, muud autod, kaasa arvatud riigitruu ETV võttegrupi oma, saadeti tuldud teed tagasi; puudusid veel ainult pea kohal põrisevad helikopterid…
Kõik see andis aimu tohutust hirmust ja küllap ka peataolekust. Selle päevani oli nõukogude võim suutnud endast jätta mulje kui murdmatust ja vajadusel teerullina toimivast süsteemist kuni füüsilise hävitamiseni välja. Ja nüüd põrkuti ootamatult käputäie kartmatute kaitsetute inimeste vastu.
Maimu Haamerile helistati ja nõuti üha: laupäevane jumalateenistus tuleb ära jätta! Viimane kõne tuli ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehelt Indrek Toomelt isiklikult veel reede õhtul. Koljat värises Taaveti ees. Kuid Maimu vastas lihtsalt ja rahulikult «EI!». Uskumatu häbematus ja jultumus. See oli kinda viskamine süsteemile. Ja süsteemi funktsionäärid pidid tegema järelduse: ju on neil mingi salarelv või -nõu varuks, sest niisama, üksi ja paljakäsi kartmatult «teerulli» ette astuda tundus lihtsalt mõeldamatu.

Tuhanded saatjad ja sinimustvalge lint
Nõukogude võimul oli värskelt seljataga tervelt kaks šokki – (nende mõistes) kaotusseisu jäämist. Üks neist oli muidugi teada-tuntud Hirvepargis toimunu. Aga vahetult enne seda oli veel üks ehmatavamgi põrutus: Harri Haameri matused 14. augustil.
Kohal oli poolsada EELK vaimulikku, kellele järgnes paari tuhande pealine rahvamass. Vana Haamer – ehk Taat – oli mitmekordselt represseeritud, ent ometi mitte murdunud.
Taat saadeti sisuldasa (vaimulikus tähenduses) kõrbesse, kogudusse, kes ei soovinudki oma õpetajat (külastatagu vaid kord kuus). Las jutlustab tühjadele pinkidele, kui tahab. Mõttetu värk. Tean, sest käisin ise korduvalt Taadil külas ja kogesin neid jumalateenistusi. Jutlusi, mis kõnetanuks kultuurieliiti ja tippteadlasi, ent millest sai osa vaid käputäis lihtsaid maanaisi.
Kuni surmani tallas Taat just nagu tühja tuult, ohverdades sellele oma elu väekama aja täis kogemuste kulda – 32(!) aastat. Kuid siiski oma rõõmsal ja usaldaval moel. Väsimatult ja kartmatult, vahel ka aasides nõukogude võimu. Kurat ei salli silmaotsaski, kui keegi söandab teda pilgata, tolaks teha.
(Järgneb.)
Tiit Kuusemaa

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)