Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ohver või enesetapp?

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Kaader filmist «Inimestest ja jumalatest». ReproXavier Beauvois’ film «Inimestest ja jumalatest», mis on üllatavalt edukas olnud Prantsusmaal, jõudis ka Eestisse ja seda sai näha Pöffil.
Aja märke ei ole alati kerge lahti mõtestada. Praeguse Prantsusmaa majanduslikud raskused, sotsiaalsed rahutused ja poliitiline segadus viitavad vaimse tasakaalu puudusele, aga keegi ei või ette näha, mis suunas olukord areneb. Kultuuri valdkonnas ilmub üllatavaid nähteid, mis toidavad meie vaidlusi ja ergutavad kujutlust.
Xavier Beauvois’ film «Inimestest ja jumalatest» (2010), mis juba äratas Cannes’i festivali tähelepanu, üllatab oma tohutu eduga. Paari kuu jooksul on kinokülastajate arv tõusnud juba peaaegu kolme miljonini. Ja nende seas ei ole mitte ainult kristlasi, vaid ka muhameedlasi, ateiste, vabamõtlejaid, kirikuvastaseid. Ajakirjandus otsib vastust küsimusele, mis ajab rahvast vaatama filmi, mille teemad paistavad a priori üsna eluvõõrad. Muidugi on maastikud imeilusad ja pildid esteetiliselt laitmatud. Aga visuaalsest naudingust üksi ei piisa.
Lahendamata tapatöö
Vaatame kõigepealt sündmusi.Alžeerias Atlase mägedes Tibhirini küla külje all elab käputäis prantsuse trapiste, kel on hea läbisaamine maarahvaga. Film näitab nende elu paar kuud enne surma. Nad palvetavad, teevad põllutööd, müüvad turul mett, annavad tasuta arstiabi, ka haavatud terroristidele. Kodusõda käib täies hoos.
Valitsus soovitab välismaalastel riigist lahkuda. Mungad otsustavad solidaarsusest külaelanikega kohale jääda, kuigi teavad, et nende otsusel võivad olla traagilised tagajärjed.
Mungad vahistati ööl vastu 27. märtsi 1996 (sellega lõpeb ka film). 21. mail teatab Relvastatud Islamistide Grupp (GIA): «Lõikasime läbi kõrid seitsmel mungal, nagu olime lubanud. Jumal olgu kiidetud, see sündis täna hommikul.» Valitsus ei kinnita seda uudist, aga teatab kümmekond päeva hiljem, et tapetute pead on leitud Medea lähedal. Tibhirini munkade surm võiks anda inspiratsiooni ajalooliseks kriminaalromaaniks. Tänaseni pole selge, kes nad tappis ja mis motiivil. Need, kes teavad, on surnud või vaikivad nagu Prantsuse ja Alžeeria julgeoleku instantsid, kes ei taha kahe maa vahekorda veelgi pingelisemaks teha.  
Ka maharaiutud peade suhtes on levinud mitmesugust infot. Munkade pead olid visatud maantee äärde, kirjutasid ajalehed. Teine variant kinnitas, et pead olevat riputatud ühe puu okste külge nagu jõuluehted. Hiljuti teatas üks väga tõsine kristlik ajakiri, et pead olevat lamanud valgel satäänlinal, iga pea juures üks punane roos. On võimalik, et lilled olid külaelanikelt, kes armastasid oma kristlikke naabreid.
Õnnelikud lihtsalt elades
Enamik kommentaare tõstab filmi puhul esile lummavat kloostrirahu. Meie kiirel rabeleval ajastul on rahu muutunud peaaegu kättesaamatuks luksuseks, aga film näitab, et kloostrites on seda veel olemas.
Meie mõtleme, et vajame koli ja keerulisi aparaate, aga mungad tunnistavad, et ka lihtsalt elades võib olla õnnelik. Ja siis see ligimesearmastus, millest me unistame, kuid ei suuda ellu rakendada!
Mungad ei ole võib-olla pühakud, aga nad on siiski eeskujulikud inimesed. Nad teevad, mida suudavad, tunnevad hirmu tuleviku ees, kahtlevad oma otsustes, aga saavad siiski kõikidest hirmudest jagu. Ohver hea asja nimel – kui õilis ja südantlõhestav! Aga kogu selle kiidusümfoonia keskel hakkab kuulduma ka lahkhelisid, mis panevad mõtlema. Film lõpeb lumetuisus, kus mungad peavad ronima mäkke oma vangilaagri poole. Nende maharaiutud päid meile ei näidata.
Ja siin annavad mõned kommentaarid oma seletuse: filmi enneolematu edu põhineb enesetapu ülistusel. Mungad teadsid, mis neid ootab, kui nad kohale jäävad. Nõnda läksid nad vabasurma. Ja praegune Prantsusmaa on ka kuristiku äärel, meid valdab juba ammu enesetapu meeleolu. Me ei jõua enam elada, me ei taha enam. Ja kõnealune film illustreerib hästi meie elust loobumist.
Filmi edu kui aja märk
Need kinokülastajad, kes ei tunne kristlikku eetikat ja ohvri mõiste tähendust, võivad tõesti arvata, et Tibhirini tragöödia oli tahtlikult esile kutsutud. Et mungad olid oma kloostrielust küllastunud ja ei viitsinud enam mingit uut eksistentsi välja mõelda. Prantslaste vaim on ka väsinud. Maailm on liiga keeruline, ei jõua kogu aeg võidelda. Ja kui Jumalat ei ole, siis ei pea keegi kaua vastu.
Ka Beauvois’ filmi sensatsiooniline edu on aja märk. See peaks meid, veendunud kristlasi, ärkvele ajama, selgeks tegema, et meie paganiseerunud maailma päästmiseks on vaja ellu viia nn uus evangelisatsioon, millest paavstid on rääkinud. Misjonitöö on meie kõigi kohustuseks, igaühe kohustuseks seal, kus ta on, kus ta elab, töötab, sureb. Sest «keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale», kirjutas Paulus roomlastele (Rm 14:7–8). Aga meie elu ja surma väärtuse mõõdupuuks on armastus.
Fanny de Sivers,
literaat