Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Nimest Maarjamaa

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Rääkides 800 aasta vanusest nimest on hea meelde tuletada tema sünnilugu. Meie teatmeteosed on selles asjas õige napisõnalised, olgugi et tuntud Henriku Liivimaa kroonika andmeil tuleb Maarjamaa ristiisaks nimetada piiskop Meinhardit: Issanda aasta 1190 paiku asutas ta nimelt augustiinlaste ordu konvendi, mille patrooniks valis õndsaima neitsi Maarja.
Aastal 1201 (või 1202) viis piiskop Albert selle konvendi üle vastasutatud Riia linna, kus pühitses ka oma uue piiskopikiriku koos kogu Liivimaaga neitsi Maarjale, kirjutab Henrik selge sõnaga. Muidugi toimus pühitsemine ladina keeles ja ka kroonika annab ladinakeelse nime: Livonia. Tollal ei oleks keegi osanud arvata, mis eri nimesid võivad selle osad tulevikus saada.
Henrik jutustab ka, kuidas Albert kohtus aastal 1215 paavst Innocentius III-ga. Ta palus paavstilt Liivimaa ristisõitjate jaoks sama indulgentsi, mis oli antud püha maa omadele. Sealjuures nimetas Albert neid kaht maad Poja ja Ema maadeks. Pangem tähele, et Henriku järgi ei andnud paavst uut nime, vaid kordas Alberti sõnu ning lubas mõlema maa eest hoolitseda.
Meie, maarjamaalased, võime küll soovida, et meie «ristiisaks» oleks mitte keegi vähem kui paavst, kuid Henriku kroonika mingist uue nime andmisest ei räägi. Samuti ei leia me sellest mingit jälge Laterani kirikukogu (1215) dokumentatsioonist.
Nii Riias kui Roomas käis tollal kogu kiriklik asjaajamine ladina keeles, Vana-Liivimaal räägiti alamsaksa keelt. Millal võis küll sündida eestikeelne nimi Maarjamaa?
Ka see küsimus vajab veel selgitamist. Praegu saame teha ainult oletusi, sest meie rahvalaulud pandi kirja alles 19. sajandil. Aastal 1867 leiame nime Maarjamaa Lydia Koidula luuletuses «Sind surmani». Kas see oligi nime esmamainimine trükisõnas? Aeg annab ehk arutust, praegu me aga veel ei tea.
Maarjamaa-aastat 2015 pole meil aga vajagi pühitseda mõne üksiku sündmuse aastapäevana. Võiksime seda pühitseda kaheksa aastasaja pikkuse töö juubeliaastana, mida on kunagise Livonia rahvad teinud ristirahvaks saamiseks – rahvasteks, kes võtavad vastu Jumala Poja, nii nagu seda tegi neitsi Maarja.
Vello Salo