Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Niikaua, kui ma kasulik olla saan

21.09.2005 | | Rubriik: Persoon minevikust

Richard Maask (24.09. 1905 – 17.07.1995) oli
kogu oma pika eluea väsimatu jumalariigi töötegija. 1944. aastal õnnistas
toonane Põlva koguduse pastor August Kivisikk Richard Maaski kirikuvanemaks.
Seda ameti pidas ta koguduse juures kuni surmani. Isa jälgedes käib usuteed ka
tema poeg Tõnu Maask, kes juba mitmendat koosseisu on valitud Põlva koguduse
juhatuse esimeheks.

Alljärgnevalt avaldame Eesti Evangeeliumi Vennasteühingu
väljaandest Risti Võit lühendatud kujul artikli, mille autoriks on Vello Niilo.

«Vanem vend Richard Maask oli eesti hernhuutliku liikumise
üks juhtivaid liikmeid Kagu-Eestis. Ta oli vennastekoguduse sinodite saadik
Harku tänava palvemajas. Ta korraldas hernhuutlikke palvetunde ajal, mil
võõrvõim oli need ametlikult keelanud: Utital, Rosmal, Holvandis, Luutsniku
Uustalus jm.

/…/

Lisaks hernhuutluse säilitamisele oli vanemvend EELK Võru
praostkonna vikaarjutlustaja ja kirikuvanem. Ta jutlustas ja pidas armulauata
jumalateenistusi Põlva, Urvaste ja Kanepi kirikus. Tema järeltulija ja õpilane
Vello Niilo on lindistanud ja toimetanud R. Maaski sõnavõtu 9.04.1994 Eesti
Evangeeliumi Vennasteühingu jumalateenistusel Võrumaal Haanja vallas.

Sõnavõtt oli järgmine: «Mina olen vana Tartu
vennastekoguduse vend. Mind võeti 1935. a vastu. Olin siis 30aastane. Nüüd olen
88. Kas ei ole Jumala arm! Käisin veel arstlikus komisjonis. Silmaarst ütles:
«Teil on silmad paremaks läinud.» – «Paremaks küll, aga eks nad jooksevad vett.
Aga ma näen.»

Ja iga päev töötan veel veskis möldrina. See on Jumala arm.
See, mida ma ütlen, on kõik Jumala arm. Pärast seda, kui televisioonis näidati,
siis sain mitu kirja, kus kirjutati mulle: «Te olete Jumala ime.»

Tõesti olen Jumala ime, sellepärast et ma palun iga päev ka
Jumalat. Küll on rõõm olla. Luutsniku Uustalus olime väga palju koos. Kui palju
on meid juba, töötegijaid, ära läinud. Ma olen 1905. a sündinud. Ma olen
palunud viimasel ajal: «Jumal, lase mind niikaua olla, kui mind veel vaja on.
Niikaua, kui ma kellelegi kasulik olla saan.»

Põlvas on vana vennastekoguduse palvemaja, mis ära võeti
kommunisti valitsuse ajal. Müüsid teda ja kõik, mis nad tegid, aga maja on ikka
alal. Nüüd ei anta tagasi. «Otsige paberit!» Paberid on sõja ajal kaduma
läinud. Maavanem oli öelnud praostile: «Tagasi saate. Kellel ikka maa on, nende
jaoks on ikka maja ka.» Aga vaim tahab toitu. Meil on see vana Põlva palvemaja.
Kui Jumal on ta lasknud sinna teha, siis teda oli vaja.

Kui krahv Zinzendorf Saksamaal lõi vennastekoguduse oma
moonarahvaga, pani põlved Jumala ees maha. Ja nii sai üle terve maailma
vennastekogudus. Siis teda oli vaja. Nüüd ka ehitatakse Põlvas uut kirikut.
Paljud küsivad: «Mis tehakse ja misjaoks?»

Ma ütlesin: «Kui meil kõrtse oli iga nurga peal, miks siis
ei tohi olla palvemaja ja kirikut?» Kõik peab olema. Ilma Jumalata ei lange
juuksekarv ka peast. Jumala teed on imelised. Kõigekõrgem ei tee vigu. Ja meie
oleme targemad kui Jumal!? Me otsime ta vigu.

Minu vana onu Juhan Naruski surmast on 20 aastat möödas. Ta
suri vabaduspäeval, 24. veebruaril 1974. Ta oli konstaabel eesti ajal. Tal oli
veel oma konstaabli vorm kapis alles. Küll saksa aegu taheti toda vormi ta
käest, aga ta ütles niimoodi: «Teenige enne vorm! See vorm pannakse mulle
selga, kui ma ära suren.» Ja pandigi selga. Laupäeval käis saunas ja väsis ära.
Ta oli 88 aastat, 6 kuud ja 2 päeva vana. Mul on 88 ja 7 kuud. Minu perekonnas
ei olegi nii vanu olnud. Onu oli ikka patune inimene, oli viina küüsis ja kõik.
Oli konstaabel Tartumaal Rõhul. 1929. a tuli usule.

/…/

Onu mattis õpetaja Jüri Kimmel. Matustel oli praost R.
Kannukene, õpetaja H. Haamer jt, 6–7 õpetajat. Õpetaja J. Kimmel jutustas,
kuidas ta sai teada ja tundma Naruskit. Õpetaja J. Kimmelil oli Tartu prefekt
koolivend, kelle juurde tal oli asja olnud. Prefekt oli küsinud: «Kuidas sul
jumalariigi asjadega on?» Kimmel küsinud: «Kuidas sul põrgu asjadega on?» –
Prefekt: «Ega midagi halba ei tahtnud selle küsimusega. Meil oli ka siin üks väga
joodik konstaabel. Nüüd hakkas Jumalat paluma ja nüüd on meil eeskujulik
konstaabel. Ma ei halvusta kedagi. Usk on ikka hea asi.»

Mu isa suri 34aastasena tiisikusse, kui ma olin 3aastane.
Ema jäi kolme lapsega maha. Mina oli kolmest pojast kõige noorem. Siis anti
mind tädimehe ja tädi juurde kasulapseks. Ema läks kahe lapsega isatallu
tagasi. Nüüd ma olen näinud, kuidas Jumal kannab. Ma olin vast 6aastane, kui
kasuisa juurde läksin. 7aastane olin, kui kasuisa lubas eelmisel päeval, et
võtab mind ka Võrru kaasa. Meil ei olnud autosid. Ei tule unigi, olen üleval.
Ühe korraga ei tea, mis tal oli, et ei võtagi mind kaasa. Mina pimedas teise
tuppa ja palun seal Jumalat. See on mulle meelde jäänud. Ja ühe korraga kasuisa
võttis mind kaasa! Imelik, kuidas lapsel tuleb mõte Jumalat paluda.

Ma olen mitu korda küsinud mitme uskliku ja jumalalapse
käest: «Mis sul on olnud esimene palve?» Mul on veel meeles, ma olin 7aastane,
kui palusin Jumalat, et mind võetaks kaasa. Jumal kuuleb palveid ja teeb, isegi
lapsele. Jumala teed on imelikud. Meil annab imestada, kuidas Jumal meid kõiki
kannab.

Paljude vanade vendade küsimus oli: «Kuidas sa elad?» Mida
ütles selle peale mu onu? – «Kõnnin maa peal ja elan taevas!» Aamen.»

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)