Esileht » Uudis » Esileht »

Nemad on kujundanud meie tulevikku

22.04.2009 | | Rubriik: Esileht

Riigikogu istungitesaal Toompeal: saja ühe riigikogu saadiku otsused kujundavad meie elu, väärtusi ja omavahelisi suhteid väga pikka aega. Foto: riigikogu

Eesti riigi tähtsaimaks seadusandlikuks organiks on riigikogu, mille asutamise 90. aastapäeva tähistame homme.

Asutamise ajaks loetakse aprilli alguses toimunud esimeste demokraatlike valimiste järel 23. aprillil 1919 Estonia kontserdisaalis toimunud Asutava Kogu esimest koosolekut.
120-liikmeline Asutav Kogu valis oma esimeheks sotsiaaldemokraat August Rei, kes avakõnes ütles: «Nüüd on Eesti rahwa suweräänse tahtmise esitajal, Eesti Asutawal Kogul, otsustada, milline peab olema Eesti riikline kord, missugused uuendused on tarwis, kuidas on waja luua uut, waba, iseseiswat Eestit.» Tähtsaimaks ülesandeks sai põhiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine.
Sama kaalukusega ülesanne seisis ees pärast ajaloo keerdkäike Eesti NSV XII Ülemnõukogul veidi enam kui 70 aastat hiljem. 29. märtsil 1990. aastal kogunenud XII Ülemnõukogu, mis nimetati ümber Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks, liikmed olid ka õpetajad Villu Jürjo ja Illar Hallaste. Järgnevatel aastatel on meie kõrgeimasse seadusandlikusse kogusse kuulunud veel vaimulikud Avo Kiir, Kalev Raave (1926–2004), Jaan Leppik ja Avo Üprus.

Vabadust tooma
Veel Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti äsja valitud ülemnõukogu võttis toona oma teisel tööpäeval vastu otsuse, millega seni kehtinud riigivõim tunnistati ebaseaduslikuks ning kuulutati välja vabariigi taastamine ja üleminekuperiood.
Praegu Narva kogudust teeniv Villu Jürjo meenutab, et ta valiti ülemnõukogusse Võrumaa roheliste ja rahvarinde ühiskandidaadina. «Meie rohkem või vähem avalik programm oli minna Eesti vabaduse järele,» ütleb ta. Villu Jürjo oli EELK volitatud esindaja, omades õigust kiriku nimel sõna võtta, ja kuulus eetikakomisjoni esimehena ülemnõukogu presiidiumisse.
Nendesse tööaastatesse 1990–1992 jäid fundamentaalsed otsused: iseseisvuse väljakuulutamine 20. augustil 1991 kell 23.03, oma raha ja omandireformi vastuvõtmine, sõltuvuse vähendamine Vene energiaturust. «See oli suurte ideede ja idealistide aeg, mis õpetas koostöövõimalusi ja liitlasi otsima. Siis sai valida suunda, kuidas tagada õiguslik järjepidevus. Praegu peab riigikogulasena pigem tundma kümmet tuhandet kehtivat seadust ja vaatama, kuidas nende vahele oma nööp õmmelda,» hindab olnut Jürjo. 
Eredamalt on talle meelde jäänud, kuidas kogu Urvaste rahvas käis kirikus paljundustehnikat peitmas, kui tankid sisse tulid, öine kohtumine Boriss Jeltsiniga ülemnõukogu hoone koridorides. Ja järjekorrad esimeste kroonide saamiseks, praost Harald Meri mõrva uurimisega tegelemine. Ka viimasega seoses tekkinud poisikeselik rõõm kutsuda vestlusele tookordne julgeolekuülem.

Kirik ja kogudused kui õigustatud subjektid
«Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu,» kinnitab 28. juunil 1992 rahvahääletusega vastu võetud põhiseadus. 20. septembril 1992 toimunud valimiste tulemusel said VII riigikokku Illar Hallaste, Avo Kiir ja nüüdseks igavikku lahkunud Kalev Raave. VII koosseis töötas aastani 1995.
Taasiseseisvunud Eesti seadusorgan pidi kehtestama uued seadused, mis olid vajalikud iseseisva riigi toimimiseks. Illar Hallaste ütleb, et see protsess oli kõigi riigikogu liikmete jaoks väga hariv ja õpetlik ning seotud suure vastutusega. «Teadsime, et paljud neist seadustest jäävad kehtima ja ühiskonna elu korraldama pikkadeks aastateks,» ütleb ta. Riigikogu suurima fraktsiooni esimehena andis töö Hallastele oskuse pidada läbirääkimisi teiste fraktsioonidega ja sõlmida kokkuleppeid oma erakonna eesmärkide saavutamiseks.
Enne riigikogu valimisi osales Kadrina koguduse õpetaja Hallaste ülemnõukogu ajal Kaido Kama juhitud omandireformi komisjonis, kus tema sõnul tänu Villu Jürjo tublile tööle kirjutati omandireformi aluste seadusesse säte, et kirik ja kogudused on omandireformi õigustatud subjektid – see andis kirikule õiguse saada tagasi natsionaliseeritud maad ja varad.
Kõige olulisemaks peab Hallaste oma tööd põhiseaduse assamblee III teematoimkonna esimehena ning redaktsioonitoimkonna liikmena. Põhiseaduse kirjutamisega loodi õiguslik alus taastatud Eesti Vabariigile. «Mitte iga põlvkond ei saa võimalust koostada oma riigile põhiseadust. Meil oli see õnn ja ma olen selle üle uhke,» kinnitab nüüdne Ida-Harju praostkonna abipraost Hallaste.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei esindajana töötas riigikogus Avo Kiir, kes oli samuti fraktsiooni esimees ning kuulus välis- ja riigikaitsekomisjoni. Näiteks algatas ta kodakondsusseadusesse paranduse, mille järgi Eesti Kodanike Komitee vahendusel välja antud isikutunnistuse alusel said inimesed lihtsustatud korras kodakondsuse.
Kaks ja pool aastat möödusid väga töiselt. «See aeg andis tohutu kogemuse kõige kõrgemal tasemel ning oli põnev, sest riigis puudus seadusandlus. Protsessi sees olla oli väga oluline. Arvan, et nüüd, kui põhiliselt tuleb seadustesse parandusi teha, on igavam,» ütleb Avo Kiir.
Samas ei olnud tema meelest töine õhkkond alati väga tõsine riigikogusse kuulunud kuningriiklasi ja nende veiderdusi silmas pidades. Vastuolu koalitsiooni ja opositsiooni vahel ei olnud nii suur kui praegu, seepärast valitses riigikogus suurem üksmeel. «Oli põnev aeg ja tekkis küsimus, kas poliitikasse edasi jääda,» meenutab Avo Kiir. Vastust toona endale esitatud küsimusele teame: ta on Iisaku koguduse õpetaja ja Viru praostkonna praost.

Maailmale lähemale
7. märtsi 1999 valimistulemuste põhjal sai IX riigikogu saadikuks kuni 2003. aastani Tallinna Kaarli koguduse diakon Jaan Leppik (nüüdseks õigeusu kiriku preester Sakarias), kes kuulus Isamaaliidu fraktsiooni ja oli põhiseaduskomisjoni liige. Neil aastail kinnitati 150 seaduse tervikteksti, kõige rohkem eelnõusid oli majandus-, rahandus-, põhiseadus- ja õiguskomisjoni menetluses.
Leppik ütleb, et ta sai näha riigi toimimist tervikuna: seaduste sündimisest läbi debattide nende täitmise ning juurdumiseni. «Mõistsin, et rahval võib olla must miljon tahtmist, ent rahva esinduskogu on selleks, et selekteerida neist tahtmistest etnose püsimiseks vajalikud. See on valus ja pingeline tee, nii oli vähemalt meie koosseisu ajal. Nägin, et kildkondlikkuse või piiratud silmaringiga ei saavuta riigikogus midagi. Avarus, koostöövalmidus ning politikaanluse eiramine on võti lõpptulemuse saavutamiseks,» meenutab Leppik.

Nende aastate olulisemaks märksõnaks oli rajada tee Eesti liitumisele Euroopa Liidu ja NATOga. See tähendas Eesti sise- ja välisjulgeoleku tagamist ning seda toetava seadustikuga tegelemist. Jaan Leppiku jaoks oli huvitav pagulaste ja inimgeeniuuringute teema, temast puutumata ei jäänud kirikute ja koguduste seadus, kuhu üks Leppiku esitatud ettepanek ka lülitati.
Töiseks ja huvitavaks hindab Leppik osalemist Eesti delegatsiooni läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga pagulasi ja välismaalasi puudutava seadustiku harmoniseerimisel EL õigusega ning ajalooliseks Tema Pühaduse dalai-laama Eesti-visiidi organiseerimist riigikogu Tiibeti toetusrühma esimehena.
Aastail 2003–2007 kuulus Res Publica esindajana X riigikogusse (valimised 2. märtsil 2003) Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus, kes oli põhiseaduskomisjoni ja korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liige. Koosseisu tähtsaimaks töösuunaks võib lugeda suunatuse Eestist väljapoole, välispoliitilise aktiivsuse. Oluliseks vastu võetud eelnõuks, mis praegugi meie poliitikat suunab, on põhiseaduse muutmine seoses presidendi valimise korra muutusega. Üks selle eelnõu algatajaid oli ka Üprus.
Selgeks ja oma töö mõõdetavaks tulemuseks hindab Üprus tema ettevalmistamisel koostatud ohvriabi osutamise seaduse, mille tulemusel loodi üle Eesti 35 toetuspunkti, kust kannatanu saab abi, psühholoogilt nõu. Ebaõnnestus religiooniõpetuse koolidesse sisseviimise eelnõu, mis oli kaks korda hääletamisel, aga siiski läbi kukkus.
Positiivsena hindab Üprus loodud sihtkapitali, kust sihtasutused nagu Eesti Kirik saavad taotleda toetust, samuti kogudused näiteks pühapäevakooli materjalide väljaandmiseks, välislähetusteks jm. Erilisena meenutab ta kahte hetke: «Ühe olulise teema arutelu eel tuli enne hääletust Tunne Kelam mu juurde ja ütles, et nüüd peame küll palvetama. Et otsus, mille teeme, oleks õige. Koosmeele näitena erakondade esindajate vahel meenub hääletus põhiseaduskomisjonis, millega pandi alus jõululaupäeva lisamisele riigipühade nimistusse. Oleme seda Toivo Tootseniga hiljemgi meelde tuletanud.»

Meie oma Eesti
Kuid paljude positiivsete kogemuste kõrval, mida vaimulikud riigikogus kogesid, oli ka vastupidist. «Ebameeldiva üllatusena tuli rahva põlgus valitute vastu. Saan sellest aru, aga see põlgus kandub riigi peale üle ja kahandab entusiasmi. Need, kes ausalt tööd teevad, on pinge all,» tunnistab Üprus kogetut.
Samalaadset kogemust kinnitab ka Leppik: «Kahjuks valijad tihti ei näe, kui palju see töö kulutab eeskätt parlamendisaadiku tervist. Üpris tavaline on, et inimeste tähelepanu kulub riigikogulaste aasimisele või nende väljapoole paistvate hüvede kallal norimisele. Uskuge, seaduste loomise protsess ei ole lihtne, seadustega sätestatakse Eesti elu aastakümneteks või isegi aastasadadeks, seadused kujundavad meie väärtusi ja omavahelisi suhteid pikaks ajaks.» 
Kõik küsitletud kunagised riigikogulased on töötanud ja töötavad iga päev parema elu nimel. Ja lõpetuseks ütleb Villu Jürjo: «Neist kahest aastast on jäänud teadmine, et meil on üks ja ainuke Eesti. Me saame teda armastada just sellisena, nagu ta on, ja kui selles ehituses saame veel ühe kivi paika tõsta, on hästi. Olen nüüd Eestimaa idapiiril ja see on samuti missioon.»

Rita Puidet

Villu Jürjo Avo Üprus Avo Kiir Illar Hallaste

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)