Muutustega ei ole kerge kohaneda, kinnitab paljunäinud kirjanik

Keerukatest inimsuhetest külaühiskonnas, raskusest loobuda vanadest harjumustest, aga ka uutega kohanemisest pajatab saksa kirjanik Alfred Ernst Johann Wollschläger (1901–1996), keda teatakse lihtsalt kui A. E. Johanni.

See tuntud ajakirjanik ja ennekõike reisikirjanik on läbi käinud kogu maailma: Hiina, Jaapani, Austraalia, Ameerika, Aafrika, tema lemmikmaaks oli Kanada. Nii on ta vähemalt ise väitnud. Teda teatakse kui triloogia «Vabaduse tuul» autorit, aga kõrges eas, aastal 1980 avaldas ta romaani II maailmasõja järgse Saksamaa elust väikeses külakeses Bremeni lähistel.
Möödunud aastal eesti keelde tõlgitud raamat kannab pealkirja «Uudseleiva valla inimesed». Siit leiab erinevaid inimtüüpe, enamuses on nad väljakujunenud ja kindla maailmavaatega. Eriti kehtib see vanade taluperemeeste kohta, keda sõda polekski nagu puudutanud, aga kes ei suuda omaks võtta, et maailmas on sõjaeelsega võrreldes palju muutunud.
Vanaperemees Ernst Pipendorp arutleb: «Vanad taluperemehed teadsid ning tundsid ainult ühte tööd, mis oli tegelikult amet Jumala tahtel: palehigis oma põldu künda, igapäevasel leival kasvada lasta, karja, kodu ja laste pärast muretseda. Ainuüksi seda tohtis pidada tõeliseks tööks.» Üks õige mees pidas talu ja käis pühapäeviti kirikus jutlust kuulamas, olgu et vana preester üht ja sama juttu ajas.
Kammitsetud mõttemallidest sünnib vallas mõndagi koledat, aga autor suhtub kujutatud tegelastesse siiski soojalt ja püüab neid mõista. Juba nimetatud Ernst armastab lugeda, maailma asjade ja Jumala üle mõelda.
«Aga armas Jumal ei ole sugugi hea mees. /–/ Ma olen pika elu jooksul võib-olla selle läbiloetud kirjasõna mõjutusel üheks Jumala eitajaks paganaks muutunud,» arutleb ta, ent võtab koos teistega uue õpetaja, pastor Kelmi omaks, kuigi too ei püüdnud kõigile inimestele meele järele olla, vaid oli Jumala abil seatud neile tõde näkku ütlema.
Leiab sellest romaanist kaugelt tulnud ja kodu kaotanud endisi taluomanikke, kes võõrsil uut elu alustavad, noori armunuid, vangilaagris olnuid, kes püüavad möödunut unustada ja tulevikku vaadata. Mida nad ka varem ei teinud, Uudseleiva on või saab paigaks, mida kalliks peetakse.
Kaine mõistus laseb lõpuks hea valitsema, aeg tasandab valusad armid, kuigi kergemeelsus, pahatahtlikkus ega muutlik meel ei kao, vihmale järgneb alati päikseline päev. «Uudseleiva mõistes kodukandi armastamine tähendab armastada elu. See ongi ainus, mille nimel tasub elada,» võtavad viimased read kogu kirjapandu kokku.
Meeldivat lugemist pakkuva raamatu on tõlkinud Kalev Kivimets, välja andnud OÜ Steinwaldchen.
Rita Puidet