Kui nimetatakse teraapiat, tuleb esmalt
silme ette uurimisaparatuur, võimlemismatt või psühhoterapeudi nahkdiivan,
millel pikutav patsient saaks ravitseja abiga hädadest priiks.

Muusikateraapiat ei oska võhik aga kuidagi
liigitada, kui – siis ehk sinna nahkdiivani kategooriasse. Tegelikult on see
hoopis midagi muud, nagu selgub peatselt TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias
kirikumuusikute-muusikaõpetajate tänavustel erialapäevadel 22.–23. märtsil.

Kasvatus ja õpetus

Erialapäevade teema «Muusikateraapia ja
loovmeetodid muusikakasvatuses» pöörab tähelepanu just kasvatusele, mis on
asjatundjate sõnul laiem mõiste kui õpetus. «Muusikakasvatuse all mõistame
inimese väärtushinnangute ja hoiakute kujundamist ühistegevuses: koorilaulus
osalemist, ka muusika tarbimist kontsertide, 
jumalateenistuste, meedia vahendusel,» selgitab erialapäevade korraldaja
Elke Unt, Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna õppejõud.

Erinevalt muusikaõpetusest ei tunne
muusikakasvatus ealisi piire, leides rakendust nii laste muusikalise tegevuse –
sõna, rütmi, heli ja tantsu ühendamisel – kui ka täiskasvanute muusikalise
maailmapildi avardamisel, kus muusikat kasutatakse väga erinevates
situatsioonides. «Ka kirikus – liturgias ja vabas vaimulikus laulus, kus
inimene võib otsida ühendust enda ja Jumala vahel nii ülistus-, kiitus-,
kahetsus- kui palvelauludes,» täpsustab Unt.

Õpilast julgustades

Et nii suured kui väikesed oskaksid ja
julgeksid kasutada muusikategemist kui eneseväljendusvormi, selleks on  loovmeetodid. «Kõigil on võimalus muusikat
teha, ei ole olemas üht ja õiget viisi,» toonitab Elke Unt. Muusikategemine
põhineb rütmil, korduselementidel  ja
improvisatsioonil.

Kursusel esitletakse näiteks Suzuki
pilliõpetusmeetodit. «Sageli on väike laps klaveri või viiuliga hädas, sest
peab korraga hakkama tegelema nii  sõrmede
liigutamise, kuulamise kui ka silmadega noodilugemisega. Suzuki meetodil
püütakse pilliõppele läheneda proovimise-julgemise teel. Esialgu kuulatakse
meloodiat ja seejärel hakatakse seda mängima ja improviseerima. Selline
pilliõpe ja muusikategemine on tavaline olnud rahvamuusikas.»

Mitmekülgsus esikohale

Viljandis on kümmekond aastat püütud
taastada kirikumuusik-muusikaõpetaja ehk kantori rolli. Elke Unti sõnutsi
vajavad maapiirkonnad väga inimesi, kes suudavad ühendada nii kooli, kirikut,
huvialakooli kui ka kultuurimaja, on maa soolaks ja leiavad mitmekülgsuse tõttu
hõlpsasti tööd.

Ent seda tuleks vaadata ka laiemalt:
«Muusikaline mitmekesisus meie ümber, teisalt hääbuma hakkav suuline
traditsioon ja iselaulmine, toovad kaasa vajaduse ka kirikus pakkuda inimestele
erinevaid võimalusi muusikaga tegelemiseks. Seda on vaja kiriku laste- ja
noorsootöö, jumalateenistuste mitmekesistamiseks.» 

Koolis aitab mitmekülgne muusikategevus
suhtlemisprobleemidega lapsi, ja neid, kellel on  madal enesehinnang ja keskendumisraskused.

Sestap on erialapäevadele väga oodatud
mõlemad – kirikumuusikud ja koolide muusikaõpetajad.

Lisaks loengutele ja muusikaelamustele on
õpitoad, kus saab konkreetseid kogemusi praktikutelt. Tallinna Vanalinna
Hariduskolleegiumi muusikakooli õpetaja Katrin Tanvel tutvustab solfedžo
õppimist ja õpetamist vanamuusika kaudu; Sirje Subbe Tamm, Saku Muusikakooli
klaveriõpetaja, Suzuki-meetodil klaveriõpetamist. Kultuuriakadeemia
Orffi-pedagoogika õppejõud Tuuli Jukk esitleb plokkflöödiõpikut «Mäng ja
pillimäng» (autoriteks Tuuli Jukk ja psühholoog ning muusikaõpetaja Merike
Kuivits), mis on innustav ja loomisele ergutav materjal õpetajale. Õpikut ja
õpetajaraamatut saab kohapeal osta.

Oma kogemusi jagab ka Soome tunnustatud
muusikaterapeut Sari Helkala-Koivisto, kellel on suured kogemused puuetega
lastega tegelemisel.

Osalemine erialapäevadel on tasuta. Lähemat
infot saab kultuuriakadeemia kodulehelt www.kultuur.edu.ee.

Lea Jürgenstein