Esileht » Arvamused » Arvamus »

Muusikast ja teraapiast

05.04.2006 | | Rubriik: Arvamus

Kevadisel koolivaheajal peeti Viljandi
Kultuuriakadeemias kirikumuusikute-muusikaõpetajate erialapäevi
muusikateraapiast ja loovmeetoditest muusikakasvatuses. Konverentsi osales
arvukalt kirikumuusikuid, muusikaõpetajaid, üliõpilasi ja ka muid huvilisi.

Nüüdisajal on muusika kuulaja jaoks harva
eluliselt tähtis, pigem on see meeldivaks kaaslaseks igapäevaelus,
esteetiliseks ja rahulolu tekitavaks vahendiks, mis peaks soodustama mõtete
korrastamist.

See, et muusikat on kasutatud ravivahendina
juba kauges minevikus, teadsid  preestrid
ja shamaanid meist palju paremini. Kui preester valis pilli ja meloodia ning
rütmi olenevalt haiguse olemusest, siis oli see hoopis enam muusikateraapilisem
lähenemine kui nüüdisaegsetel  MP3
kõrvaklappe kandvatel  «tehnosõltlastel».

Muusika korrastab mõtteid

On ekslik eeldada, et muusikateraapia
sihtrühmaks on üksnes haiged. Tervise ja haiguse väljendus ei kulge mööda
mustvalget rajajoont, pigem on nende piirid üleminevad ja pehmed, st ka terves
inimeses võib peituda kübeke haigust.

Muusikateraapia eesmärk pole
kõrgetasemelise muusika tegemine (see pole ka välistatud), vaid muusika
kuulamise ja musitseerimise käigus toimuvate protsessidega tegelemine.

Protsessis osalemise ainulaadset kogemust
tundsime just liturgilise tantsu ajal. Elke Undi juhendamisel liikusime
Viljandi Jaani kirikus küünlaid käes hoides altariruumi poole, lauldes Taizé
laule. Pooletunnise palvuse sisse mahtusid ka pühakirjatekstide lugemine ja
palve. See oli tõeliselt mõtteid korrastav 
ja üksteisi ühendav hetk seminari jooksul.

Loovad ideed

Väga huvitav ettekanne oli Alice Pehkilt,
kes selgitas muusikateraapia elementide kasutamist muusikaõpetuses.  Muusika võib muuta meeleolu ja kutsub  inimeses esile nii füsioloogilisi kui ka
psühholoogilisi  reaktsioone.

Ettekannete vahele jäänud muusikalisi
veerandtunde sisustasid üliõpilased võrratute etteastetega. Õhkkond oli vaba ja
sundimatu –  tõeliselt teraapiline nii
kuulajatele kui ka esinejatele. Loovust näitas seegi, et muusikainstrumendiks
sai vana kahemehesaag, mida mängiti poognaga.

Õpitubasid juhendasid spetsialistid Eestist
ja Soomest. Meeldejäävad olid 
loovmeetodite tutvustused, osalesime näidistunnis viiuliõpilaste ja
klaveriõpilaste ansamblitega, kus tutvusime Suzuki meetodiga.

Kokkuvõttes tahan tõdeda, et tänapäevane
muusikateraapia toetub kahele põhiosale – muusikale ja teraapiale.
Muusikateraapia on helide kasutamine kohanemisprotsessis, et toetada ihu, hinge
ja vaimu.

Maris Lend

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)