Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Muusika kaudu kiriku juurde

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Valmistudes kohtumiseks Toomas Trassiga, kõrgesti hinnatud organisti, muusikaõpetaja ning heliloojaga, tean, et võiksin juttu teha peaaegu mistahes teemal – vanemast ja nüüdismuusikast, ilmalikust ja kiriklikust muusikast, aga ka kevadisest tedremängust või Eesti kaunimate paikade avastamise võlust. Esialgu püüan piirduda orelimuusika teemadega.


Toomas Trass koos laste Karise ja Haraldiga.

Olete hariduse poolest helilooja. Teie helilooming jääb peamiselt 1990. aastate esimesse poolde.

Esimene suurem teos oli «Luuka passioon», seejärel kirjutasin tellimusena pedagoogikainstituudi naiskoorile advendikantaadi «Immanuel». Seejärel kolm oreli-concertino’t, 10minutilised teosed, ja Ameerika tellimustööna «Ohio missa».

1993. aastal, kui lõpetasin muusikaakadeemia,  kirjutasin muusika animaooperile «Sprott päikest võtmas». Väga huvitav töö, partituur lindistati ükshaaval sisse, Annika Tõnuri ja Uku Joller laulsid oma rollid nende track’ide peale, lõpuks lõigati film kaaderhaaval kokku.

Umbes  tollesse aega jääb teie nime sidumine elektroonilise muusikaga.

Õpingute ajal oli ansambel Grotest, kellega taolist muusikat viljelesime.  2003. aastal NYYD festivaliks telliti «Aastaajad». Kirjutasin elektroakustilise teose, kus oli pärishääl ja digihääl, kasutasin päris musträsta laulu, siis flöödile kirjutaud laulu ja Fred Jüssi paari lausekatket tema linnuaabitsast.

Lisasin katkeid Olivier Messiani orelilugudest, kus ta ise mängib ja täpselt tsiteerib musträsta laulu – selle lõikasin välja, kleepisin kokku sellise kollaaži – ja taustaks osa ühest vaimulikust  oreliteosest.

Kas olete nüüd pelgalt organistiks ja kirikumuusika õppejõuks kvalifitseerunud?

Eks ma olen ennast püüdnud jagada interpreedi ja orelimängijana, aga kompositsioon on praegu orelimängimise kõrval tahaplaanile kippunud jääma.

Kutsutakse mängima, peab uusi kavu õppima. Mul on ju ka üsna suur koormus – neljas kõrgkoolis. Kuskilt peaks küll loomingu jaoks otsi kokku tõmbama.

Olete öelnud, et oreli juurest jõudsite kiriku juurde.

Olen Nõmme Rahu koguduse liige. Nagu paljusid nõukaaegseid inimesi, on mind ristitud ja leeritatud täiskasvanuna. See oli Suure-Jaanis, millega on seotud mu emapoolne suguvõsa.

Kirikusse minek oli otseselt oreli kaudu. See on loomulik. Õppimise ajal ei saanud seda otseselt kuulutada: kui kirikusse läksid, kohe kutsuti vaibale.

Nõukogude orelikultuuri suunati ilmaliku suunas. Kadunud organist Jantšenko kuulutas, et läänes on organist kõrvaline, vaat meie, nõukogude organistid – me tuleme frakis, mängime laval, oleme artistid.

Tartu orelimuusikahuviline publik mäletab teid juba lapsena oreli kõrvalt. Kuidas see kõik algas?

1978 tuli Vanemuisesse orel. Ema (Raine Loo – toim) oli näitleja ja lapsest peale olin temaga teatris kaasas. Jalutasin mööda maja ja vaatasin, kuidas orelit ehitati. Lapsepõlvest peale on mulle oreli  heli meeldinud. Sobitasin Urmas Tanilooga tutvust. Tema on mu esimene oreliõpetaja, ilma ametlike tundideta loomulikult. Lasi vahel pilli taha, siis sain noodi ja ta õpetas, kuidas jalgu hoida.

Sealt edasi – pöörasime lehte. Esimene avalik lehepööramine oli Vanemuise uusaastaballil, siis hakkasid kontserdid. See on väga hea praktika organistile. Ka akadeemias püüame õpilasi sundida üksteist assisteerima, see õpetab pillil orienteeruma ja paljuski sõltub repertuaari interpretatsiooni kvaliteet just assistendist.

Kõigepealt õppisin lastemuusikakoolis klaverit, siis Tallinna muusikakeskkoolis muusikateooriat, seejärel konservatooriumis Lepo Sumera juures kompositsiooni. Orelit olen õppinud valikainena. Sain eratunde Urmas Taniloolt, Rolf Uusväljalt, Hugo Lepnurmelt.

Tänu teile said raamatuks Hugo Lepnurme mälestused.

Lepnurme käsikirja tippis arvutisse Lepo Sumera poeg. Oli vana arvuti, ootas äraviskamist. Huvi pärast vaatasin, mis seal sees on. Arvutite ajastul on ju nii, et paberi peal midagi pole, kui arvuti ära visatakse, läheb kõik kaduma.

Nii oli ka seal tõelist kultuurivara, muu hulgas Lepnurme mälestused. Tekst oli vigu täis ja kolm korda rehitsesin enne, kui selle Heliloojate Liidu juurde muusikafondile üle andsin. Käsikiri oli ju ka Lepnurme tütrel, ma ei usu, et see on just minu teene.

Kui palju teil õpilasi on?

Praegu Rein Kalmus, adventkiriku vaimulik, minu improvisatsiooniõpilane. Fantastiline harmooniataju, ta võib sellise filigraanse prelüüdi luterlikule koraalile teha! Lasen aeg-ajalt tal ette mängida, tahan nautida muusikat. Ta teeb seda puhtas džässistiilis – suurepärane!

Minu õpilased on peamiselt improvisatsioonitunnis. Aga õpilasi on vähe, hea kui üks aastas juurde tuleb. Nagu Eesti iive! Õpetan rohkem kõrvalaineid. Mul on olnud kaks õpilast – Anu Rautanen ja Silvia Pääbo, kes mängib Aegviidus.

Olete end täiendanud Hispaanias.

Pärast akadeemia lõpetamist olin aasta Hispaanias Zaragozas, õppisin 16.–17. sajandi repertuaari. Oli väga õnnestav kultuurikontrast.

Olin nagu kala vees, mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad kiiresti, räägivad kiiresti. Püüdsin õppida vana hispaania kultuuri, see on hoopis teistmoodi. Meil on saksa kultuuripõhi, seal aga hoopis värvikam, muusika on teistsugune.

Stipendiumi üks tingimus oli, et annan kontserte. Mängisin seda repertuaari, mida õppisin, eesti muusikat ei saanud kahjuks esitada, sest sealsel orelil pole vajalikku pedaali, mingite nuppude abil siiski mõningaid bassinoote saab mängida. Need orelid on autentsed barokkorelid, enamasti 17. sajandist, millel esitatakse vanamuusikat, eelkõige hispaania enda muusikat. On küll ka nüüdisaegseid, aga need ei ole vanades kirikutes.

Kas olete kõiki Eesti oreleid proovinud?

Vaevalt kõiki, aga paljusid. Eelmisel aastal käsin Pindi kirikus. Nii ilus, Kriisa esimesi pille! Ma teadsin küll, et seal orel on, aga kätt polnud külge saanud. Kodaveres – Tubina radadel käies nägin, et on ilus Sauer, aga väga korrast ära.

Küll meil ka 20 aasta pärast on orelid korda tehtud. Paljud eesti orelid vajaksid kapitaalremonti: et kõik üksipulgi lahti võetaks ja ära puhastataks. See on kallis, aga paljud orelid väärivad seda. On fantastilisi ajaloolisi pille, näiteks Kihelkonnal. Praegu plaanitakse Juurus remonti. Seal on väga huvitav sümbioos: üks lipp siit ajastust, teine sealt…

Arvustustes kiidetakse eelkõige teie improviseerimisoskust. Kas see on uus tasand interpreedina?

Improviseerimisele pole ma eriti pühendunud. Õpetan küll stiiliimprovisatsiooni. Olen välja töötanud oma lähenemise improvisatsioonile, sest see on vajalik kirikumuusikutele ja ka ise praktiseerin, pean tundides palju ette mängima.

Viimasel ajal tegelen saksa partita improvisatsiooniga, seal on mitu tehnikat; ja püüan ka prantsuse süiti improviseerida. Selline stiiliimprovisatsioon on läänes väga levinud. Püütakse kindlat ajastut, sajandit ja isegi kindla helilooja stiili järele aimata. Selle kohta ütles kuulus hollandi organist Piet Kee, kui ma temale ette mängimas käisin, et see on sport, tema ei taha seda.

Organistile on teatud vanade stiilide valdamine improvisatsioonina kasulik, umbes nii nagu maalikunstnik peab oskama teha natüürmorti ja valdama klassikalist maali.

Hiljuti oli huvitav kontsertprojekt, Nigulistes ja Tartu Pauluses, kui näidati Antamoro filmi «Kristus». Pidin terve filmi, üle tunni aja, mängima improviseerides. Päris karm ettevõtmine, Nigulistes tegime koos Vox Clamantisega.

Tartus vaheldasin oma improvisatsioone Olivier Messiani lugudega. Kusjuures tegin huvitava eksperimendi: kasutasin seda eelist, et orelit saab ühendada arvutiga. Tegin valmis komponeeritud lõigud – teatud kulminatsioonile viimised – ja kontserdil lasin teatud kohad arvutist. Pauluse kiriku orel mängis, samaaegselt mängisin sinna juurde.

* * *

Puu otsas laulab lind. «Mestvint,» ütleb Toomas Trass ja lisab, et mõõdukas loodushuvi on ta harrastuseks  alati olnud. Tedremängust, mida ta aeg-ajalt vaatamas käib, rääkida me ei jõudnudki…

Toomas Trass

Sündinud 12. detsembril 1966 Tartus.
Abielus. Abikaasa Tiina on muusikaõpetaja. Tütar Karis on 9aastane, poeg Harald 4aastane.
1986 lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli.
1993. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud.
1995–2000 Tallinna Püha Vaimu koguduse organist.
Helilooming:
animaooper «Sprott päikest võtmas» (rež Mati Kütt, Tallinnfilm 1993. a,  eripreemia Annee animafilmide festivalil 1996. a);
oratoorium «Luuka passioon» solistidele, segakoorile ja suurele sümfooniaorkestrile (Eres 1997. a, esiettekanne 2. septembril 1997 Estonia kontserdisaalis, kammerversioon kanti ette Eesti muusikapäevadel 7. aprillil 1996. a;
advendikantaat «Immanuel» naiskoorile, baritonile ja kammerorkestrile (esiettekanne Tallinna Kaarli kirikus 20. detsembril 1998. a);
«Ohio missa» ja «Contcerto» – esiettekanne Adas Ohios USAs 1999. a märtsis;
«Aastaajad» (esiettekanne Nyyd festivalil 2003).
dokumentaalooper «Peeter!» Teatrilabori tellimusel.
Preemiad ja stipendiumid:
Kultuurkapitali stipendium 1997/1998,
Heino Elleri nimeline noore helilooja preemia 1999. a.

Küsis

Lea Jürgenstein