Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mure varjutab elurõõmu

/ Autor: / Rubriik: Päevateema ja palve / Number:  /

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
1Pt 5:7

J. Liivi luuletuses «Mure» ehk saame aimu, kuidas ta inimlast päevast päeva piitsutab:

Päike sõuab
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
Üks kui teine tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.

Istun maha – laua taha
lambikene põleb sääl.
Minu mure ei ta sure,
ei ta uinu magama.

Ei ta väsi, ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi, mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu, kuhu läe`vad,
käsi, mida katsuvad.

Oh kuis mure silmad näevad.
Oh kuis nad tal teravad!

Heidan õhtul
väsind, voodi –
mure – tema enne sääl!
Vaovad vahest silmad kinni –
tema istub kulmu pääl!

Ärkan hommikul ma üles –
mure juba enne ees,
mure seda juba ootas
sõber kogu päeva sees!

Kindlasti on tõsisem mure põhjustaja inimese elus hirm. Hirm aina uutes variatsioonides kammitseb meid sünnist surmani. See kuulub möödapääsmatult meie ellu. Kui loodusühiskondade ajaloo hälli juures tundis inimene hirmu ja abitust loodusjõudude ees, siis kaasajal peab inimene hirmu tundma iseenda ees.
Tegelikult on hirmul topeltaspekt. Üheltpoolt see halvab, kui inimene jääb üksi, kuid väike hirm Jumala ees aktiviseerib meid elusamale elule. Sellest tingituna ei tohiks inimene hoolimatult suhtuda Jumalasse ja Tema poolt pakutud abisse. Inimene üksi satub ummikusse, ainult Jumal päästab ja kaitseb inimlast tema enda eest. «Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!» (Js 43:1b)
Suhtume liiga kergekäeliselt Jumala armuandidesse: jumalasõna kuulamisse, lugemisse, igapäevasesse palverütmi. Mõtleme – küllap jõuame, kui ükskord pensionile läheme. Aga siis võib olla juba hilja, ei ole sidet, harjumust, oskust. Oleme liialt puntras pikal eluajal kogutud maapealse mammonaga. Jäädavalt endast eemale lükanud igavesed väärtused ja asendanud need ebakindluse ja hirmu valdkonda kuuluvatega. Sest inimene ei tea, ei ole Jumalaga arvestanud – ning on igaks juhuks kokku kraapinud ja on kõige selle otsas õnnetu, üksi, kahtlev, hirmul.
Paratamatult on Jumal meie saatuse kujundaja. Kas koostöös, mis viib õndsusele, või lahutatult, mis viib kaosesse. Parem juba usaldada Temale oma saatus kui pidada ebavõrdset võitlust. Üksnes Jumal annab meile kindlustunde, rahu ja hirmuvaba olemise. Tema kaasabil õpime arvestama, et elus võib kõike juhtuda ja keegi ei ole kogu elu õnneseen. Läbi Kristuse lunastustöö õpime mõistma, et kannatusteski peitub rõõm ja rahulolu. Tõelise rõõmu juured peituvadki valu sügavustes.
Siinkohal on meile julgustavaks eeskujuks apostel Paulus, kes igas elujuhtumis jäi lõpuni optimistiks. «Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves!» (Rm 12:12) ja «Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!» (Fl 4:4). Mure vastandiks ongi rõõm. Tõelise rõõmu allikas peitub Jumalas. Kui inimene on selle saladuse enda jaoks lahti mõtestanud, ei pääse rahulolematus ega mure iialgi tema ligi.
Üks võti saladuse leidmiseks peitub Jeesuse Mäejutluses: «Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: nad ei näe vaeva ega ketra. Ärge siis hakake muretsema, öeldes: «Mis me sööme?» või «Mis me joome?» või «Millega me riietume?» Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!» (Mt 6:28–33 )
Pille Salveste