Mõtteid kirikute ühendamisest

Lugesin huviga rõõmu ja vaimustuse väljendusi Liina Raudvassari ja peapiiskop Andres Põderi kirjutistest, mis käsitlesid luteriusu ja luterlike kirikute ühendamist või ühinemist.
Sooviksin lugejate tähelepanu juhtida tõigale, et väliseestlastel on enne suurt põgenemist kommunistliku okupatsiooni eest olnud juba luteriusu kirikuid ja kogudusi nii Kanadas kui ka Ühendriikides. Üks tuntuim ja suurim on New Yorgis Manhattanil asuv New Yorgi Evangeeliumi Luteriusu kirik ehk kasutusel oleva nimega Lexington Avenüü Kirik, mis asutati õp. Rebase poolt 19. sajandi lõpus ja tähistas aastaid tagasi oma 100-ndat tegevusaastat. See pole kunagi kuulunud Eestis toiminud luteriusu kiriku alla vaid asutati iseseisva kogudusena Ühendriikide ühe luteriusu kiriku eestikeelse kogudusena. Ja neid on teisigi.
Tore on, et Austraalia, Rootsi, Saksamaa ja piiskop Tauli kogudus on nüüd ühe – siit vaadates – kaugel asukohamaast asuva kiriku liikmed. Loodan neile rahuldavat edasi tegutsemist.
Kuid selle kirjutise ehk märkuse eesmärk on informeerida Eestis elavaid "Eesti Kiriku" lugejaid selle tõsiasjaga, et maailma kõik luteriusu kirikud pole kunagi olnud siiski "ühe katuse all" ega ka ükski luterikirik Ameerikas kuulu ühte selle liikmete emamaa kirikuga ega selle peapiiskopi või presidendi alla, vaid jätkavad iseseisvate luteriusu kogudustena teadmises, et kõik Isa, Poja ja Pühavaimu nimesse ristitud on üks kirik Kristuses, usuvad Jeesuse Kristuse ristisurma inimese pattude lepitamiseks, usuvad Kristuse ülestõusmisse, millega on neid ühine surnuist ülestõusmise lootus ja ootus.
Soovin Issanda õnnistust Eestis olevaile õdedele ja vendadele Kristuses, keda oleme aastaid oma palvetes Issanda ette kandnud ja kommunistlikul ajastul Piiblitega varustanud. Soovin õnnistust ilusale Eestimaale ja kogu Eesti rahvale.

Airi Vaga
Eesti Evangeeliumi Luteriusu koguduse liige USA-s