Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Mõtteid isast ja ta ajast

01.09.2006 | | Rubriik: Järjejutt

6. septembril möödub sada aastat praost
Albert Soosaare (1906–1995; fotol) sünnist.

Enn Soosaar meenutab mõnda tahku oma isa
pikalt eluteelt.

Albert Soosaar

Albert Soosaar

Kaks nädalat ja kaks päeva enne 1939. aasta
22. septembrit, kui välisminister Karl Selter sõitis Moskvasse alla  kirjutama Eesti ja Nõukogude Liidu vahelist
kaubanduslepingut, oli mu isa Albert Soosaar saanud kolmekümne kolme aastaseks.

Ta oli oma poolteist aastat vanema venna
Evaldiga alustanud kooliteed rahuliku Euroopa suikunud kolkas Hatus, kust
kubermangulinna Revalisse oli ligi kuuskümmend ja Vasalemma raudteejaama ligi
kakskümmend viis versta. Poisid said kiiresti selgeks kirillitsa e-oborotnõid
ja jätid, veerisid ja purssisid vene keelt, kuid oskasid vastata ka kõrvaga
kuuldud saksa keeles, kui mõisapreilid mõne uudistava küsimuse esitasid.

Kloostri valla Sinema vallakool läbi, tuli
edasi õppima minna linna. Aga nende mõne talvega, kus nad vantsisid, rantis seljas,
hommikuti valitsejamajast – nende isa, minu vanaisa Jaan Soosaar oli tollal
Hatus mõisavalitseja – koolimajja ja õhtuti tagasi koju, oli maailm sootuks
muutunud. Puhkenud oli suur sõda Saksa-Villu ja Vene-Kolja vahel, mille
ähvardav kõma kostis ka kõige kaugematesse Eestimaa nurkadesse.

Linnas koolis käies, algul Tallinnas, siis
Viljandis, hiljem jälle Tallinnas eestikeelseks muutuvas Reaalkoolis, olid nad
tunnistajaks – nooruse tõttu siiski mitte kaasalööjateks – revolutsioonidele,
okupatsioonile, Vabadussõjale.

Esimesel rahuaastal kolis pere Haapsalu
lähedale Kiltsi ja keskhariduse said poisid Haapsalus Läänemaa
Ühisgümnaasiumis, mille lõpetasid 1925. aasta kevadel. Kummalgi ei olnud
kahtlust, et nad jätkavad Tartus. Onu valis juura, isa kõhkles pisut meditsiini
ning teoloogia vahel ja otsustas viimase kasuks. Ülikooliaastad venisid
pikemaks, kui algselt oletatud. Kodu abistas, kuid ei jaksanud sedavõrd
heldelt, et poisid oleks ettenähtud nelja aastaga suutnud teaduskonna täieliku
kursuse läbi kuulata, nõutavad eksamid ja praktilised seminaritööd õiendada.
Nii tulid õpingud ajutiselt katkestada ja vahepeal kooliõpetajana ülikoolis
jätkamiseks raha teenida. Isa oli aasta Ungru algkooli juhataja ja seejärel
usu- ning mõtteteaduse õpetaja Läänemaa Ühisgümnaasiumis, ent õpetas ka eesti
keelt Rootsi Eraühisgümnaasiumis ja lühikest aega koguni inglise keelt.

Tartu ülikooli lõpetamise tunnistuse sai
isa 1932 ja vaimuliku ordinatsiooni pärast prooviaastat ning
konsistooriumieksamite sooritamist (hinnetelehel seitse viit ja kolm nelja)
1934. Sama aasta jõulude ajal abiellus ta minu ema Ada Grünbergiga. Järgmisel
aastal asus ta tööle EELK Sisemisjoni Seltsi peasekretärina, see tähendab, tema
haldus- ja vastutusalasse kuulus kiriklik hoolekanne, need orbude ja krooniliste
haigete varjupaigad, kogu see sisemisjonlik tegevus, mille Eesti Evangeeliumi
Luteriusu Kirik oli enda kanda võtnud.

Mõnda aega jätkas ta pedagoogitegevust
Haapsalus ja Tallinnas (gümnaasiumi usuõpetus, psühholoogia, loogika). Kui
baltisakslased Eestist lahkusid, määras piiskopi ülesandeid täitev kiriku
hooldaja Jaak Varik mu isa Diakonisside Asutuse rektoriks. Too asutus, mille
juurde kuulusid oma haigla, kirik ja hooldekodu, asus Tallinnas Pärnu maanteel,
sellel suurel krundil, mille ühes servas paikneb praegu Magdaleena haigla. Minu
esimesed, kolmeaastase mälestused pärinevad sealsest põlispargist (säilinud
osaliselt) ja juhataja paljude tubadega elumajast (lammutatud, kui Pärnu
maanteed laiendati ja viadukt ehitati).

Ühel kuumal juunipäeval hakkas meie majast
mööda voorima hobuseid ja kahureid, kahureid, hobuseid, veoautosid ja nende
kõrval lonkivaid või vankris, autokastis kühmuvaid sõdureid. Kust nad tulid?
Paldiskist? Haapsalust? Raplast? Kuhu läksid? Sadamasse, Ülemiste lennuväljale,
linna laiali?

Isa ja onu mobiliseeriti 1941. aasta
augustis ja mõlemad laevad, mis pidid nad Leningradi viima, läksid põhja. Isa
oma jooksis (võimalik, et tüürimehe kaasabil) madalikule Paljassaare tipus ja
kõik need sajad mehed, kes pardal olid, pääsesid ujudes ja kahlates kuivale
maale ning valgusid linna laiali. Järgmisel päeval oli Tallinn juba sakslaste
käes. Onuga läks halvemini. Laev sõitis miini otsa (või sai Luftwaffe
pommitajalt tabamuse). Onu hulpis korkvestiga kaheksa tundi meres, siis hiivas
juhuslik vene sõjalaev ta pardale, ja sõit Leningradi jätkus. Ta tuli sõjast
elusana tagasi, kuid nelja aasta vintsutused olid sedavõrd tervist rikkunud, et
ta suri suhteliselt noorelt, 58aastasena.

(Järgneb.)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)