Mõtlev ja kavandav kirik

07.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Kui tahta panna punkt siis, kui lõputöö või dissertatsioon on veatu, jäävad kõik tööd kaitsmata. Kui loota võtta vastu arengukava siis, kui tekst on kõigi arvates õige ja täiuslik, kaotatakse ülemäära palju aega.
Kas ma kiidan poolikust? Ei, ma ei taha seda teha, vajalikkuse piires tuleb lõputööd ja arengukavad ümber teha ja ära parandada. Kui aga miski peegeldab kirjutaja või kollektiivi tegelikku taset ja olukorda oma ajas, on parem punkt panna ja edasi minna. Nii sündis EELK arengukavaga aastateks 2008–2017 ning elu hakkab nüüd mõjutama mitte sõrme vedamine mööda kava teksti, vaid kirjapandu põhjal edasi mõtlemine ning kokkulepitu ühes kohas täpsemalt ja teises kohas fantaasiaküllasemalt ümber kujundamine ja rakendamine.
Arengukava võib vaadelda mitte torni ehitamise projektina, vaid torniehitaja käsiraamatuna. Täpsemad projektid tehakse kohtadel. Hingelt vabadel ja loomingulistel kirikuliikmetel on hea võimalus, õigus ja muidugi ka moraalne kohustus kokku lepitud suundades edasi ehitada, siis jälle kokku tulla ja tehtu üle aru pidada. Arengukavaga edasi töötamine võimaldab loomult mitteprojektilise kiriku kogudustel, töövaldkondadel ja haridussüsteemil seada etapilisi või isegi projektilisi eesmärke, neid täpsustada, realiseerida ja paariaastaste intervallidega põhjalikumalt üle kontrollida.

Lugedes kogu kava näevad ühed töövaldkonnad ja kogudused siin mitte ainult iseend, vaid olulisi jooni üle kogu kiriku. See protsess annab võimaluse end organismina ja ka organisatsioonina paremini tunnetada, toetada ja kasvatada kollektiivide positiivset eneseväärikust ning tuletab meelde vastutust misjonikäsu täitmisel.
EELK arengukava visiooni peatüki esimene ja viimane lõik kõnelevad kirikust kui kõlbeliste väärtuste kujundajast ning kõlbelisest teenimisest. Kõlblus, see vaid vähestes keeltes moraali või eetika mõistetest eristatav sõna, ei ole hõlpsalt seletatav ega kõlbeline käitumine lihtsalt teostatav. Ometi on siin tegu tõsise kohustusega. Kõlblus ühe olulise märksõnana ei anna kirikule ülesannet olla ühel päeval ühiskonnale moraali lugeja ega õigust teisel päeval vaadata taktikaliste kaalutluste tõttu pahedele läbi sõrmede. Pigem on ülesandeks olla esmalt iseenda kriitiline hindaja ning alles siis tunnetatud ja läbi elatud veendumuste ühiskondlik kaitsja.
Seoses peatselt toimuva prof Elmar Salumaa isikule ja tööle keskenduva kahepäevase teaduskonverentsiga tuletan meelde Salumaa poolt 1958. aastal kirja pandud mõtet, et sotsialistliku ja kapitalistliku ühiskonnakorra võistluse võidab see, kellel on suuremad kõlbelised reservid. Salumaa ei idealiseerinud kapitalismi ja oli kohati väga kriitiline kapitalismi iseloomustavate suhtumisviiside suhtes. Tema mäletatud vabariigi esimese iseseisvuse aegsest õhkkonnast ning viiekümnendate aastate läänemaailma kuvandist erineb meie kaasaeg märgatavalt, kuid meie asi täna ja homme on tegelda praeguse maailmakorra kriitilise analüüsiga ning anda kõlbeline hinnang seal, kus vaikida ei tohi.
Nüüd oleme ajas, kus arendavatele tegevustele keskendudes tuleb kogu aeg kohendada ka vaimseid aluseid. Väliselt kerged ajad lasevad kirikul tänuväärsel viisil laiuti kasvada, mida on väga vaja. Samas on oht, et sügavuti süüvimine taandub. Raskused sunnivad sagedamini printsiipe meenutama ning koos sellega juhin tähelepanu suurele teoloogilisele tööle, mida tehti pärast Teist maailmasõda.
Sellel ajal rajatud käsikirjalist raamatukogu vaadates tundub mulle, et Eestis tehti näiteks 1960. ja 1980. aasta vahel rohkem teoloogilist tööd kui kahe aastakümnega kahe maailmasõja vahel. Väline sund mobiliseeris ja motiveeris, muutis niisuguse töömoraali seesmiselt paratamatuks.
Meil on parasjagu suur vabadus konkreetsete eesmärkide seadmisel ja nendeks vahendite leidmisel. A. Wrighti järgi ei seisne autentne vabadus mitte isiklikel eelistustel põhinevate valikute suvalisuses, vaid tarkade valikute tegemisel tuleb juhinduda rikkast inimliku tarkuse pärandist. Peame siinkohal meeles, et kui tahame kirikuna teha õigeid valikuid, siis saavad need alguse veel varasemast punktist – selle teadvustamisest, et inimliku tarkuse väärtuslik varasalv on Jumala poolt kingitud tarkuse «kohalik» esinemisvorm, mis vaid jumalakartuse kaudu päriselt tegelikuks saab.
Ma ei tea, aga võib-olla öelnuks Elmar Salumaa siin nii, et loomupärane tarkus saab jumalakartuse läbi loodupäraseks tarkuseks. Võib-olla on selletüübiline Salumaa poolt eesti keeles kujundatud terminoloogia viimase paari aastakümne teoloogiaüliõpilastele juba võõraks jäänud. Tema mõttesüsteemi aspekte aitab mõista kava kohaselt sügisel avaldatav raamat «Dogmaatika märksõnades». Tänades kõiki juba annetuse teinuid on mul hea meel tõdeda, et pool vajalikust summast on olemas. See annab lootust, et suurteos sügisel ka avaldatud saab.

 

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)