Mõistatuslik aeg ja ajaröövlid

Ööl vastu pühapäeva keerasime kella tund aega edasi. Ikka selleks, et valget aega paremini ja efektiivsemalt kasutada, ehkki tänapäeva elutempot hästi iseloomustavast ja absoluutset pühendumust nõudvast loosungist «Aeg on raha!» püüab isegi kohusetundlik inimene kevadväsimuse ajal mööda hiilida.
Aja lahtimõtestamine ei ole kerge. «Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea,» arutles kirikuisa Aurelius Augustinus enam kui poolteist tuhat aastat tagasi aja olemuse üle. Ka hilisemas ajaloos on filosoofid, teoloogid ja poeedid sellesama probleemiga korduvalt tegelenud.
Ilma aega puudutamata ei saa ka ühiskondlikku elu analüüsida. Juhtusin möödunud nädalal vaatama ETV saadet «Tegelikkuse KesKus», kus Res Publica üks vaimseid liidreid Ülo Vooglaid kinnitas, et kõige suuremat kahju teevad Eestile praegu ajaröövlid. Nad võivad küll aktiivselt töötada, pabereid toota, midagi organiseerida, kuid reaalset kasu ühiskonnale sellest ei tõuse. Mastaapidelt ei andvat ajaröövlite ühiskonnale tekitatud kahju metsavarastega võrreldagi.
Ajaga ümberkäimine pole kõikides kultuurides siiski sama. Nädalavahetuse Arteris rääkisid Saudi Araabias töötavad eestlased, et seal on normaalne, kui araablane jääb töökohtumisele mitu tundi hiljaks, sest kohtas sõpra ja jäi juttu vestma.
Eestis kui protestantliku taustaga maal peame kellaaegadest araablastega võrreldes tunduvalt paremini kinni. Minu arusaamist mööda pole Ülo Vooglaiu nimetatud ajaröövlite ja kellaaegadest kinnipidajate vahel vastuolu. Ajaröövlid on sageli kella suhtes ülitäpsed. Lihtsalt nende tegevus pole laiemas plaanis mingilgi moel õigustatud. Küllap peamegi enne kellavaatamist või kohtumise kokkuleppimist küsima endalt, kas tegevus on mõttekas. Et mitte ise ajaröövliks muutuda.
Gümnaasiumide ja põhikoolide lõpetamised pole enam mägede taga, gümnaasiumi lõpukirjand on juba pooleteise nädala pärast. Sageli tahaks õpetaja enne lõpetamist midagi õpilasele või õpilane õpetajale öelda. Kevadine (kooli)aeg lendab kiiresti ning neid jutuajamisi peaks juba alustama. Lõpuõhtuks jäetud vestlused jäävadki sageli vestlemata. Ka selline salakavalus on vahel lendava ja vahel teona veniva aja üks omadusi.
Toomas Jürgenstein