Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Missioonimängud

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Kirikuelu on võrreldud vahel jalgpallimeeskonnaga, kus väljakul hingeldades tormab 22 mängijat, tribüünil aga mõnuleb kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Selliseks mängumeeskonnaks kipub sageli jääma koguduse aktiiv ühes kapteni, st vaimulikuga. Muidugi rõõmustatakse, kui kirikusse aeg-ajalt, kasvõi jõuluõhtul, koguneb hulk pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. Samas ollakse kurvad, et rahva (vaimne) tervis järjest halveneb, sest üldrahvalik sport (usk) ei saa jalgu alla ning tugitoolispordist (usust) pole teadagi abi.
Kui nüüd vähegi Piiblisse vaadata, siis ei tohiks jääda märkamata, et Jeesus neid, keda ta kutsub, ka läkitab. Nad kõik peaksid olema tema meeskonnas. Pealtvaatajate värbamisega Jeesus ei tegele, neid on niigi. Kui loeme sellest, et usku tuleb tunnistada ja kuulutada, siis saab selgeks, et Jeesuse misjonikäsk ei käi ainult auväärsete apostlite, piiskoppide, praostide, pastorite, juhatuse ja nõukogu liikmete või kirikukoori lauljate kohta. See käib kõigi kohta, kes ennast tahavad ja julgevad kristlaseks nimetada.
Järelikult on meie väikese rahva seas üksnes luterliku kiriku liikmete näol vähemalt 45 000 misjonäri, kui annetajaliikmeid silmas pidada või lausa paarisaja tuhande ligi, kui kõik hinged kokku lugeda. Sellega võiks alustuseks rahul olla. See on tohutu potentsiaal. Milles siis küsimus? Ilmselt selles, et kristlased pole oma rolli teadvustanud või seda selgeks õppinud. Mäng olevat pisikese inimese töö. Ka jumalalapsed peavad kasvama ja harjutama, et astuda väljakule tegijate hulka.
Eelmisel nädalal ja nädalavahetusel toimusid Pärnus misjonipäevad «Missio Pärnumaa 2002 minu missioon». Minu käest on küsitud, kas ja milleks sellised päevi vaja on. Arvan, et selliseid päevi on hädasti vaja harjutamiseks, oma missiooni teadvustamiseks ja selgeksõppimiseks. Loomulikult peaks misjon olema kiriku ja iga kristlase igapäevane tegevus. Aga kahjuks see nii ei ole.
Kirikust saab tarbimisühiskonnas väga kergesti tarbimiskirik. Kirik nagu osutaks teenust: olgu ristimisteenust või armulauateenust, vahel ka hingehoiuteenust jne. Jumal tänatud, et me taolisi termineid pole veel praktikas omaks võtnud, aga suhtumise ehk küll.
Arvame, et tõstame teenuse kvaliteeti ja kaup läheb. Või kui orel on häälest ära, siis ei laulatata. Küsimus «Mida ma kirikust saan?» kipub ka kristlaste keskel olema tähtsam kui küsimused «Mida ma kiriku ja jumalariigi heaks teen? Mis on minu missioon?».
Arutlustes kiriku olemusest ja rollist tänases ühiskonnas on pakutud välja mõiste «sotsiaalkirik». Julgen väita, et sama tähtis või tähtsamgi on mõiste «misjonikirik». Näiteks on Rootsis rajatud just üks sellise nimega kirik.
Me ei vaja uut kirikut, vajame uut suhtumist. Me ei tohi öelda, et see pole meie rahvale omane, see pole meie usule omane, seda on liiga palju tahetud! Asjad saavad omaseks siis, kui nendega tegeldaks. Tähtis on, et need on õiged asjad. Ja evangeeliumi kuulutamine seda kahtlemata on. Alustame kasvõi mängult, et suuta päriselt.
Andres Põder,
assessor