Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mismoodi on su vaimu seis?

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Mul on kombeks sõpradelt, tuttavatelt,
töökaaslastelt ja koguduseliikmetelt pärida: «Kuidas elad?» või «Kuidas läheb?»
Mõnikord on mulle öeldud, et selline küsimus olevat ameerikalikult
pealiskaudne, sest küsijat tegelikult ei huvita, kuidas teise käsi käib. Tõsi,
alati ei ole aeg ja koht sobivad südamepuistamiseks ja hingehoiuks. Kuid ka
ühelauseline, käibefraasina korratav vastus annab aimu maailmast, milles
vastaja elab ja mis tema meeli täidab.

Marko Tiitus

Marko Tiitus

Kõige sagedasem kostmine minu
kuidas-läheb-küsimusele on «Töö tähe all». Tundub, et enamik eestlastest kuulub
Töölooma tähtkujusse. Eks õpetanud juba Tammsaare, et «Tee tööd ja näe vaeva,
siis tuleb ka armastus». Teine, tihti korduv vastus kõlab: «Läheb hästi, aga
tuleb halvasti.» Jääb küsija mõistatada, mis või kes nimelt. Pole aga vist
saladuseks kellelegi, et eestlane väärtustab end läbi palganumbri.

Koolis on meile õpetatud, et valesti
esitatud küsimusele ei ole võimalik anda õiget vastust. Minu eelkäija Juuru
koguduses, õpetaja Jüri Bärg, tavatses külalistelt küsida: «Mida sa loed?»  Piinlikkust pidi tundma see, kes polnud
viimase paari kuu jooksul lugenud midagi peale naistekate. Vennastekoguduses
oli kombeks üksteist usutleda: «Vend, kuidas sa võitled?», kusjuures silmas
peeti vaimulikku võitlemist, kasvamist või edenemist. Säärane
küsimise-vastamise vorm eeldas alalist valmisolekut analüüsida ja kirjeldada
oma usuelu.

Juhan Viiding on ühes luuletuses küsinud:
«Mismoodi on su vaimu seis?» Ja vastanud ise: «Ei seisa nigu.» Need read
meenuvad mulle tavaliselt siis, kui leian oma e-postist Viagrat reklaamivaid
kirju, mis lubavad tüdruksõbrale 100% õnne ja rahuldust. Mismoodi on su vaimu
seis? Mismoodi on sus Vaimu seis?

Minu ees laual on raamat «Kolm kihelkonda
ja kohapärimus», mille sõber üleeile kinkis. Noor ajaloolane Jüri Metssalu
annab edasi kogutut ja kogetut 2004. aasta välitöödelt Juuru, Rapla ja Hageri
kihelkonnas. Raamatu lõpus räägib Jüri väga ilusasti ja mõistmisega otsimisest
ja leidmisest: «Üldse on kaevamise ja potikildude otsimisega nii, et sa pead
olema lahti ja sa ei tohi tahta, sa ei tohi nõuda, et midagi leiaksid.
Tingimatust leiusoovist tuleb loobuda. Ja seda tuleb teha hinge põhjani. See
võib olla väga raske. Aga samas võib see tulla ka väga lihtsalt. Vahel on
tarvis lihtsalt piisavalt «suvalist» meeleolu, mitte hoolimatut, vaid muretut.
On tarvis usaldada. Jah. Mäletan, kuidas Sammaste kirikumäe järelkaevamistel
tahtsin kangesti münte leida. Ja mida enam ma tahtsin, seda vähem ma leidsin.

Siis otsustasin paluda, et las Heiki leiab
ühe mündi. Mul piisas seda vaid korraks endamisi ütelda, ja kohe Heiki
leidiski. Siis palusin Väike-Andresele ja Väike-Andres leidis. Siis ma olin
toimuva üle nii õnnelik, et unustasin ära, et tahan ise kangesti münti leida.

Niimoodi täielikult loobununa, hinge
põhjani lahti lasknuna, ma lihtsalt kaevasin ja olin rõõmus ja järsku hakkasin
münte leidma. Nii on ka hilisematel kaevamistel olnud. Kusjuures jube oluline
on see hinge põhjani vabakslaskmine, sest kui sa palud ja loobud üksi
sellepärast, et ise saada, ei saa sa midagi. Saamisele ei tohi mõelda. Nii on
terve eluga. Ilusat on sündinud ikka nii.»

Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta
häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisama on kõigiga, kes on
sündinud Vaimust.

Marko Tiitus