Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Misjonärile juba sammal selga kasvada ei saa

13.04.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Õpetaja Kari Antero Tynkkynen jätab Eestist lahkudes meelde sammaldunud vanad puud ümber Ridala kiriku, vana ja murenenud kiviaia ümber pühakoja, õndsa vaikuse ja rahu.  Sirje SemmRidala kogudusemajas on palju valgust, õitsvaid lilli, vaikust ja rahu, palju õndsat vaikust. Õpetaja Kari Antero Tynkkynen naerab: «Minul ei ole vaja kuhugi kaugele sõita vaikust või moodsa sõnaga retriiti otsima; see on mul oma kodus olemas.»
Viis viimast aastat on Soome misjonär Kari (nii, lihtsalt eesnimega, kutsuvad teda paljud) elanud Läänemaal Ridalas. Eestimaa on talle teiseks koduks olnud vaheaegadega juba ligemale 15 aastat.

Lahkub, et taas tulla
18. aprillil peab õpetaja Tynkkynen Ridala kirikus viimase teenistuse ja naaseb kodumaale Soome, sest misjonärid on nagu diplomaadid – ei saa kuhugi kauaks kohale jääda. Kas ta aasta pärast saab tulla tagasi Eestisse? «Kui see on Jumalale meelepärane,» on Kari ainus vastus. Esimesel puhkusekuul külastab ta Soomes tugikogudusi; 1. juulist asub tööle Turu Miikaeli kogudusse noortetöö ja välissuhete koordinaatorina.
Kari oli 18, kui tuli kiriku teenistusse Riihimäele noortetööd tegema. 1989. aastast sai tema kodukoguduseks Turu Miikaeli. Kari tuli Eestisse üheks aastaks Soome misjoniorganisatsiooni lähetusega 1994. aastal ning asus teenima Lääne praostkonnas Lihulas ja Mihklis. Sama aasta augustis sai ta peapiiskop Kuno Pajulalt diakoniordinatsiooni. Hilisematel aastatel on ta ikka oma põhitöökohalt Turu Miikaeli kogudusest käinud õpetajatele puhkust andmas ja neid asendamas.
Oma hea eesti keele kohta ütleb ta naerdes, et on saanud ametlikku keeleõpet pool tundi. «Ma mõtlesin, et ei õpi iial eesti keelt selgeks. Siis justkui vabanesin kohustusest ja keel hakkas tulema. Ikka praktika käigus ja inimestega kõneldes,» ütleb Kari, kes ka oma jutlused kirjutab eesti keeles.

Jalgpall ja jumalasõna
«Meil olevat masuaeg. Aga inimesed ei ole näinud tõelist vaesust ja nälga. Saadaks nad korraks Aafrikasse, siis näeksid, mis on leiva hind. Kui nad seda näeksid, siis ütleksid, et meie elame siin väga hästi. Aafrikas on ka meieisapalvel hoopis teine tähendus. Inimesed seal vigastavad ennast, no raiuvad näiteks käe otsast, et kerjates rohkem kaastunnet äratada. Olgugi et vaesed, aga inimesed ei virisenud, olid õnnelikud ja rõõmsameelsed ning võtsid elu kui Jumala käest saadud andi,» võrdleb Kari oma Aafrika-kogemust praeguse Eestiga.
2002. a sai Kari lähetuse Sambiasse. Tema ülesandeks oli koordineerida diakoonia- ja noortetööd ning õpetada piiblikoolis kiriku töötegijaid ja teenida väikese kaluriküla kogudust. «See on tõeline saatuse iroonia: ma olen ju kalale allergiline,» naerab Kari. Misjonitöö jaoks on Aafrika hea paik, sest 80% sealsest rahvastikust on kristlased. Kord ostis Kari jalgpalli ja tuhat noort tuli kokku. Mis oleks see «jalgpall» Eestis, mis tuhatkond noort kokku tooks, mõtleb ta, aga pole eesti Nokiat veel välja mõelnud.
Küll teab Kari praostkonna noortetöö koordinaatorina, et hea rokkmuusika toob noored kindlasti kokku. Viis aastat on ta koos soomlastega Läänemaal korraldanud noorteüritust «Mida sa veel ootad!». Viimased noortepäevad peeti aprilli teisel nädalavahetusel.

Kui kristlik on Eestimaa
Eestimaa vajab veel palju kuulutustööd, ütleb Kari. Ja räägib loo: «Kohtusin just ühe valla töötajaga ja rääkisime rahast, millega kogudusi on aidatud. «No meie nüüd oleme võrrelnud teid MTÜdega ja raha ei saa anda,» ütles ametnik. Siis ma mõtlesin, et mul on veel tööd palju. Kuidas selgitada, et kirik ikka on eriline.»
Kari oli Ridala ja Martna koguduse õpetaja ja abiõpetaja Haapsalus. Jumalateenistused on nii Ridalas kui ka Martnas kaks korda kuus, teisipäeviti on kantseleiaeg. Haapsalus pidas ta argipäevadel palvusi. Pühadenädalal oli õpetajal pidada 11 teenistust. «Teen seda kõike tänumeelega,» ütleb Kari.
«Viie aastaga on kõvasti remonti tehtud nii Ridalas kui ka Martnas ja kogudused jäävad minust maha paremas seisus, kui need sain,» ütleb ta. «Nüüd oleks võimalik «pärisõpetaja» tööd teha.»
Soomlasena teab Kari hästi, mis on põhjamaine kaamos, mis teeb siinsed inimesed tõsiseks ja süngeks. «Eestlane ja soomlane on sarnased, võrreldes Aafrika rahvaga,» ütleb Kari. «Kadedust on mõlematel, naeravad teise häda, mitte enda üle. Võtavad hästi ja viisakalt vastu, ka noored oskavad käituda. Temperamendilt tagasihoidlikud, võib-olla eestlased veelgi vähem näitavad oma tundeid kui meie, soomlased,» ütleb Eestit ja eestlasi tundma õppinud soomlane.

Väikesed mured, suured tööd
Martna ajaloolises pastoraadis on tehtud uus talvekiriku ruum, kantselei ja tuba õpetajale, WC ning uus sissepääs. Ridala kogudusel on kaks «väikest» muret jäänud: kirik ja kogudusemaja. 2001. a valminud kogudusemaja ehitusvõlga aitasid tasuda sõbrad Soome Haapavesi, Kärsämäe ja Oulaise ning Rootsi Sigtuna kogudusest. 13. sajandist pärit ühelöövise Maarja-Magdaleenale pühendatud kodakiriku katkise katuse väljavahetamiseks on tarvis 3,1 miljonit krooni. Kari on lootusrikas, sest järgmise aasta pühakodade riikliku programmi rahastuses on sees ka Ridala kiriku katus. Sisetööd, sealhulgas mädaneva põranda väljavahetamine, algavad pärast seda.
25. juulil tähistatakse suurejooneliste pidustustega Ridala kiriku 740. aastapäeva. Ettevalmistused selleks käivad. «Vanakese» kehvast tervisest hoolimata on 103-liikmeline kogudus oma vahenditega välja vahetanud pühakoja elektrisüsteemi ja lasknud kohale vedada teede sillutamiseks 10 tonni killustikku. Kuigi õpetaja Tynkkynen on selleks ajaks juba ametis Turus, on ta lubanud pidustusteks Eestisse tulla.
Kari naerab: «Kui ma Soomest kaheksa aastat tagasi lahkusin, oli seal mark, nüüd lähen tagasi, ja seal on euro.» Eestis on tal tekkinud uusi suhteid ja sõpru, kodumaast eemal oldud aastad on sidemed katkestanud. Need tuleb taastada.
Aasta pärast tahab Kari taas misjonitööle minna. Võib-olla on see tagasitulek Eestisse, kui see on Jumalale meelepärane.
Sirje Semm

Kari Antero Tynkkynen
Sündinud 9. veebruaril 1966 Savonlinnas pere neljanda lapsena.
Lõpetanud gümnaasiumi 1985 Savonlinnas ja 1989. a Helsingis kirikliku noortekooli.
Ordineeritud diakoniks Eestis 1994; õpetajaks 2003 Aafrikas.
Teeninud alates 1989. aastast Turu Miikaeli koguduses.
Eestis olnud vaheaegadega alates 1994. a.
2002–2005 Sambias.
2005–2010 Ridala, Martna ja Haapsalu koguduses.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)