Mis tõprast eristab meid – naer on see

Paljudele on tuntud Charles Spurgeoni lugu kogudusest, kuhu oodati uut jutlustajat. Eestseisuse liikmed olid talle jaama vastu läinud, aga nad ei tundnud oma uut pastorit nägupidi. Sestap silmitsesid nad hoolikalt kõiki rongist väljujaid ja püüdsid arvata, kes võiks olla vaimuliku moodi. Kui nad lõpuks ühe mehe poole pöördusid ja pärisid, kas tema on oodatu, vabandas too, et vaimulik ta küll ei ole, aga tal on sapikivid ja sellepärast on ta hapu näoga.

Enamik minu tuttavatest vaimulikest ja teoloogidest on küll sütitava naljasoonega inimesed ega sarnane sugugi selle sapikividega mehega, keda kogudus tema hapu näo pärast jutlustajaks pidas. Kuid olen tähele pannud, et paljud noored ja vanemadki kirikussetulijad eeldavad, et ristiusu ja kõige sellega seonduva puhul on tegemist millegi surmtõsise – et mitte öelda surmigavaga -, kus iga naerupahvak ja rõõmupuhang on pigem erand kui reegel.

Selle taustal oli eriti meeldiv kuulda, et president Lennart Meri olla eelmisel nädalal peapiiskopi ametissepühitsemise järel korraldatud vastuvõtul ühele vaimulikule öelnud, et uuel peapiiskopil on päris tore huumorimeel. Tahan loota, et see tõsise ja väärika ameti pidamisega ära ei kao ja pigem meidki – vaimulikke, koguduse töötegijaid ja kogu kirikut – nakatab ja kaasa haarab.

Küsimus ei ole pelgalt seltskondlikkuses või rahvamehelikkuses. Ludwig Wittgenstein kirjutab: «Huumor pole meeleolu, vaid maailmavaade. Kui on tõsi, et natsi-Saksamaal huumor välja juuritud oli, siis ei järeldu sellest veel, et inimesed polnud siis kunagi heas tujus, vaid hoopis midagi sügavamat ja tähtsamat.»

Jaan Kaplinski arutleb, et liigne tõsidus võib vabastada meid kohustusest olla parem ja targem. Kui maailm on tõsine, ei ole seal võimalik midagi olulist muuta, sellele tuleb kas kuulekalt alistuda või siis tema vastu tõsiselt mässu tõsta. Nii sandarmid kui revolutsionäärid, nii KGB-lased kui dissidendid olid enamasti surmtõsised inimesed, kes ei talunud enda kõrval teistsuguseid.

Kuidagi ei tahaks, et kirik oleks tõsiste meeste tõsine mäng. Ehk tasuks meil õppida Pariisi ülikooli usuteaduskonnast, kus otsustati 1444. aastal sisse seada lollidepüha: «Veinivaadid, kui neil prunt ees hoida ja neisse õhku mitte lasta, lähevad lõhki. Meie, inimesed, oleme kehvasti tehtud vaadid, mis vagaduse ja jumalakartmise sunnil kääriva tarkuseveini survel ilmtingimata lõhki lähevad, kui me neisse värsket õhku ei lase. Seepärast lubame endale kindlatel päevadel lolli mängida…»

James Krüssi romaanis «Timm Thaler ehk müüdud naer» räägitakse poisist, kes müüb kuradile võime eest võita kõik kihlveod oma nakatava naeru. Varsti mõistab ta, et naer on rohkem väärt kui kõik maailma rikkused ning püüab seda tagasi saada. Romaanis tõdetakse, et inimese naeru ees on kurat võimetu:

Eks lööme käed, mu härra! Uskuge:
mis tõprast eristab meid – naer on see.
Nii inimest võid tunda sellest sa,
et õigel ajal suudab naerda ta.

Ka Martin Luther ütles, et kurat ei karda midagi nii väga kui ristiinimese naeru. Sestap soovin meile kõigile, eriti aga uuele peapiiskopile, et me mis tahes edukuse või võitude nimel siin maailmas ei müüks maha oma naeru, mis tuletab meelde, et see maailm nõnda ei jää.

Marko Tiitus