Mis on linnukesel muret?

Teist nädalat Eesti inimeste mureallikaks olnud Harju- ja Läänemaa rannikut puudutanud merereostuse tagajärgede likvideerimisse on kodanikualgatuse korras oma aega ja energiat panustanud ka kirikuinimesed.

Ajal, mil võimulolijad selgitavad väidetavalt Eesti kõigi aegade ühe suurema merereostuse tekkepõhjusi ning fikseerivad süüdlasi, katsuvad sajad vabatahtlikud kannatada saanud merelinde elule turgutada. Naftareostuse alaks on  umbes 35kilomeetriline rannariba Vihterpalu jõe suudmest Dirhami sadamani.

Piirkonda jääva Nõva koguduse liikmed on õlg-õla kõrval teiste loodusesõpradega katastroofipiirkonnas päästetöödel. Kui Looja peale lootvate linnukeste osaks on saanud ränk katsumus inimeste eksisammude eest oma tervise ja eluga maksta, tunnevad paljud kutsumust pisutki seda heastada.

Viga viis katastroofini

«Puht emotsionaalsetel põhjustel pole ma suutnud ise randa minna ning väldin ka laste sinna viimist,» tunnistab Eesti Kirikule Nõva koguduse liige ja Nõva kaitseala looduskeskuse retkejuht Silja Silver. Ta selgitab, et peaaegu 5000 elanikkonnaga Nõva elab toimunule sügavalt kaasa ning Nõva ca 60liikmeline luterlaskond sulab orgaaniliselt pisikesse kogukonda, tundes moraalset vastutust naftareostuse eest.

Koos teiste abitöölistega korjatakse rannas õnnetus olukorras linde, pestakse neid kohapeal, manustatakse shokist toibutavat glükoosilahust ning toimetatakse linnud edasi varjupaikadesse (mida jääb vajaka majutamaks kõiki taastusravile jõudnud sulelisi).

Transporti ootavaid linde hoitakse Nõva päästekeskuse tuletõrjedepoo soojas saunas.

Hingelt loodusesõber Silja Silver mõtiskleb: «Kurb mõelda, et paari inimese eksimusest sünnib paljusid puudutav katastroof. Looja on pannud meid looduse üle valitsema, aga heaperemehelikult.» Materialistlik maailmavaade viib ühe-päeva-otsusteni, mis ei arvestata homse päevaga ning välistab loodust säästva hoiaku. 

Abiandjad eestpalvesse

Eile istus koos Nõva koguduse juhatus, et arutada, kuidas pöörata tähelepanu looderanniku naftareostust likvideerivatele inimestele. Koguduse hooldajaõpetaja Leevi Reinaru märkis, et juhatus koostas kirikuvalitsusele pöördumise, milles soovitatakse võtta kirikutes eestpalvesse kannatuspiirkonnas tegutsenud vabatahtlikud.

«See on, mida kristlastena saame ennekõike teha. Nende inimeste ülesanne seista vastamisi kannatada saanud loodusega on väga raske, eelkõige emotsionaalselt.

Tahame mõtelda ka kohalikele inimestele, kelle ilus kodurand on reostatud. Ka need inimesed vajavad toetust ja tunnustust,» kinnitas Reinaru, lisades, et nimetatud katastroofi taustal on õige aeg pöörata tähelepanu ohtudele, mille keskel me elame ja otsida võimalusi, kuidas kristlastena ohte minimaliseerida.

Liina Raudvassar