Esileht » Arvamused » Kolumn »

Minu kirik on minu kindlus

12.11.2008 | | Rubriik: Kolumn

Möödunud reedel Pirita lillepaviljonis toimunud konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» pani mind mõtlema professor Marju Lauristini ettekandes kõlanud võrdlus kirikuhoone arhitektuurilisest ja semiootilisest kontekstist Lääne-Euroopas ja Eestis. Ta tõi näiteks Strasbourgi katedraali, mille iga vorm ja detail kätkeb endas kiriku ehitajate püüdu otsida ja väljendada oma loomingu kaudu elu kõrgemat mõtet.
Tüüpiline Eesti kirikuhoone on Lauristini sõnutsi seevastu hoopis teistsugune: massiivne ja askeetlik kindluskirik, mille müüride vahele võis varjuda kõigi nende sissetungijate ja vallutajate eest, kes eri aegadel meie maast ja rahvast on üle käinud. Kiriku ehitajad on tahtnud rajada kantsi, mis pakuks kaitset siis, kui «tulega, mõõgaga tuli võõras mees». Soov väljendada katedraali luues elu igavikulist dimensiooni, püstmõõdet, kõrgemat tähendust, on meie kirikute puhul teisejärguline. Eestlaste katedraal on pigem nende keel, mis Kristjan Jaak Petersoni sõnutsi tõuseb taevani üles ja otsib endale igavikku, või siis ühiselt ehitatud riik.
Iseenesest on tegemist üsna pretensioonika väitega, millele võiks hõlpsasti vastuargumente leida. Teistpidi aga tundub mulle, et Marju Lauristin on kõrvaltvaataja pilguga saanud pihta millelegi üsna põhjapanevale meie kiriku kollektiivses alateadvuses.
Miks on nii, et ka täna läheb suurem osa vaimulike, juhatuste ja kiriku töötegijate energiast hoonete putitamisele ja klantsimisele. Või kui pole vaja kirikuhoonet kindlustada ja korrastada, siis tuleb teda kaitsta kõikvõimalike vaimsete rünnakute eest. Vaidlused selle üle, keda tohib kirikusse laulma lubada ja keda mitte, ei näi lõppevat. Väga sageli on kirik nii materiaalses kui vaimses mõttes ühe vaga sõpruskonna kants, kelle suhtumine teisesse või teistsugusesse on pigem pelglik ja võõristav. Hirm muutuste ees, olgu selleks siis liturgia uuendamine või naiste ordinatsioon, on säärase tahke kiriku olemuslik osa. Paneme uksed kõvasti kinni, siis ei pääse vaenlane sisse.
Miks on nii, et kui küsida misjonistrateegia järele, ükskõik kas siis kohalikus koguduses või üldkirikus, ei jõuta õlakehitustest kaugemale. Me teame üsna täpselt, mida ja keda ei tohiks kirikusse lubada, kuid arusaam sellest, keda ja mida peaks kiriku ligi ja kirikusse tooma, jääb ebamääraseks ja loosunglikuks.
Millal hakkame minema kirikust välja, mitte üksnes festivale ja pidusid korraldades, vaid ka koole, lasteaedu ja hospiitse rajades? Läkitussõnad «Minge ja teenige Issandat rõõmuga!» on missa kulminatsiooniks, sillaks pühapäevase liturgia (sõna-sõnalt «teenimine» või «teenistus») ja ristiinimese igapäevase, elukestva liturgia vahel.
Marju Lauristini sõnutsi tuleks meil vabaneda hoiakust, et suletud ustega kirik on kindel kants. Rõõmustavaid märke sellest vabanemisest näeme juba siin ja seal – kui mõelda kas või sellele, et kirikuid, mille uksed on suveperioodil teelistele avatud, tuleb aina juurde. See, kelle käes on Taaveti võti, ütleb: «Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada» (Ilm 3:8). Tema on tulnud ja tuleb, et ei oleks enam lukustatud uksi ega lukus südameid.


Marko Tiitus

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)