Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Mine tööle minu viinamäele

08.02.2012 | | Rubriik: Jutlus

Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis. Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? Aga nüüd tahan ma ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks. Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma andmast. Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa. Jesaja 5:1–7

Ateistidel on mingil kombel õigus, kui nad ütlevad, et Piiblit lugedes räägib see iga kord midagi muud… Meie teame, et pühakiri ongi selline, ja oleme tänulikud, et ta üldse meiega räägib. Piibel ei saagi meile rääkida seda, mida me enda arvates sealt leida loodame. Neiud loodavad ehk leida sealt armsaid jutukesi, ent Piibel räägib ajaloo koledustest ja prohvetid lisavad veel hukatuse tõotusi. Võib-olla tahaksid mehed lugeda tehnika saavutustest või õigest erakonnast, aga prohvetid räägivad hoopis meie pattudest. Pühakiri manitseb otsima lunastuse teed ega anna sedagi valmiskujul lusikaga suhu.
Täna räägib prohvet inimesest, kes tuleb oma kandle või kitarriga peole ja ütleb, et hakkab laulma oma armsamast. Aga ta ei laula kaasaegset armastuslaulu, kus tuleb tunne, nagu oleks lauljal saba ukse vahele jäänud. Pigem on ta kui bard, kes lauldes jutustab oma lugu.
Meie potipõllumeestest rahvas ei tea, kui ilus on viinamägi, täpsemalt selle päikesepoolne külg, kui noored võrsed on täis küpseid kobaraid. Ega kujuta ka ette kohkumust, kui hallitus on rikkunud võrsed ja saagi. Seetõttu jahume me midagi demokraatiast ja kuulutame, et hallitusel on samasugune eluõigus kui marjadel. Ning imetleme seejuures, kui tolerantsed me ikkagi oleme.
Mina olen viinamäe isand, ütleb Looja. Me oleme tema loal ehitanud torni, vahitorni ja teenäitaja. Ja surutõrreks sinna kantsli, kust kutsuda meeleparandusele ja pöördumisele. Aga meie, õpetajad, oleme ilutsenud oma tarkuse päikesepaistes. Ja õnnistust oleme palunud selle maailma kommetele. Kuid kahjurite vastu on vaja hoopis mürki. Ehk siis maailma heakskiidu otsimise asemel on vaja kuulutada hoopis patust.
Mulle tundub, nagu ulataks prohvet Jesaja meile laste värvimisraamatu: kontuurid on antud, samuti karp värvipliiatseid, aga pinnad peame värvima ise. See on meie töö ja valikuvabadus. Kui me ei kasuta antud võimalust, siis jäetakse meid saatuse hooleks. Ja see ei ole meeldiv olukord, sest siis võetakse meie kohalt ära armukäsi.
Tuli pisut meelevaldne, aga ometi ehmatav mõte: mis siis, kui mõnda asja prohvetikuulutuses tuleb võtta sõna-sõnalt? Kui näiteks Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed saavadki kohtumõistjateks minu ja viinamäe vahel? Kui juudid kutsutakse kohtumõistjateks rahva ja kiriku vahele, kunagise paganarahva ja Kristuse kiriku vahele? Olid ju juudid kord lemmikistandik ja said äralükatuteks. Omaenda hoolimatuse ja pattude pärast, oma kirjatundjate sõgeduse ja preestrite tembutamiste pärast said äratõugatuteks? Ent kui palju enam hoolime meie, kui palju hoolitseme oma hingemaa ja pühakoja müüride eest?
Kui me küsime nüüd, milline on siis positiivne sõnum, siis tuletame meelde Lutheri tarkust, et pühakiri seletab iseennast. Ja selleks positiivseks sõnumiks on evangeeliumi sõna: Mine tööle minu viinamäele… Kõik, kes me oleme pikalt tegevusetult turgudel vedelenud, saadetakse tööle viinamäele. Kui müürid on maha kistud ja vahitorn lagunenud, tuleb need parandada. Kui taevas on keelanud vihma, tuleb kaevata kaevusid ja vedada torustikku. Muide: evangeeliumi viinamäge soovitatakse kasta pisaratega. Kui viinamägi on juba ammu maha jäetud, on ehk peale viinapuude kadunud ka haigused ja me saame alustada kui uudismaal. Alternatiiviks sellele rassimisele ongi päevade kaupa passida turul ja kurta, et keegi ei ole meid palganud.
Prohvet Jesaja laul viinamäest on traagiline. Ometi laulab ta seal oma armastatust. Ainult armastus teeb võimalikuks kanda leina ja traagikat. Armastagem siis oma rahvast, Eesti rahvast. Ärme kanname teda lootusetuna maha, arvates, et õnnistus ja pääste on kusagil eksootilise nurga taga ja ainult kõige valitumatele. Meie esivanemad on kunagi osanud tööd teha, ka hingepõllul. Siis on meil lõikuspüha saabudes asetada altarile kauneid marjakobaraid. Aamen.

Villu Jürjo
,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)