Esileht » Arvamused » Kolumn »

«Mina annan sulle elu võimaluse»

06.06.2007 | | Rubriik: Kolumn

TV3 ekraanile jõuab peagi tõsielusari «Mantlipärija», mille käigus Eesti üks edukamaid ettevõtteid Olympic Entertainment Group otsib oma meeskonda tippjuhti ehk, ümberöeldult, Eesti rikkaim mees Armin Karu «otsib mantlipärijat».

Konkurssi, mille võitjat peaks ootama vähemalt miljonikroonine aastapalk, tutvustas Armin Karu telereklaamis sõnadega: «Mina anna sulle elu võimaluse …, aga kõigepealt pead sina pingutama.» Ambitsioonikalt kõlab nii see, et antavaks on «sinu elu võimalus», kui ka väljend «mina annan». Kas siis need sajad inimesed, kes võidupärjale kandideerivad, aga võitjaks ei osutu, panevad ühel korral ja alatiseks oma elu võimalusest mööda? Mina nii ei arva.

Minul ilmselt pole ei annet ega ka kutsumust saada ärijuhiks või suurettevõtte tippjuhiks, veel vähem kasiinodega tegelevas ettevõttes. Ilmselt kusagil Eestis on aga palju neid noori, kelle jaoks «Mantlipärija» konkurss võib tõesti olla valdkond ja töö, milles realiseerida oma kutsumust ja andeid. Samamoodi nagu sel nädalal lõppeval laulukonkursil «Eesti otsib superstaari» konkureerisid mitmed andekad, õppinud ja kutsumusega noored lauljad poolemiljonilisele lepingule.

Seega on ühe inimese «elu võimalus» seotud muusikaga, teisel olümpiavõiduga, kolmandal kasiinoettevõttega, neljandal teadusega, viiendal kirikutööga…. Kui ma mõtlesin, mille pärast võiksin mina minna televisiooni konkureerima, siis see võiks olla näiteks samavõrd müstilise aastasissetulekuga konkurss Harvardi ülikooli või London School of Economics’i religiooni ja poliitika õppejõu kohale.

Viimane oleks seotud minu huvide, töö ja kutsumusega, võib-olla mõne maise unistusega ka. Kuid kui mul sellist võimalust ei tule, siis teostub minu «elu võimalus» kusagil mujal. Võimalusi «elu võimaluse» teostamiseks on tegelikult palju ning tihtipeale võib juhtuda nii, et alles tagantjärele saad aru, kus ja millisel moel «elu võimaluse» poole liikunud oled.

Nii nagu «Eesti otsib superstaari» laulukonkursil peavõidust ilmajäänud pole mitte «oma elu võimalusest» mööda pannud, nii ei oleks ka päris õige mõelda, et keegi «mina annan» annab mulle minu elu võimaluse. Ma võiks ju ka mõelda, et ülikooli tulnud tudengid liiguvad «oma elu võimaluse» suunas, ning arvata, et mina olen sellises messiaanlik-autoriteetses «mina annan sulle…, aga kõigepealt pead sa üheksa aastat pingutama» positsioonis.

Tegelikkus on ilmselt sootuks vastupidine. Inimene kohtab elus palju võimalusi, sadu teid ja tuhandeid inimesi. Minutaolised ilmuvad noore inimese eluetendusele parimal juhul vaid viivuks, lahkuvad peagi nende elulavalt, samal ajal kui nende elutee ja eneseteostus lähevad ikka edasi.

Igal inimesel on teatud valdkonnas annet. Kui seda annet järjepidevalt lihvida, siis leiab see ühel päeval ka rakendust. Küsimus pole mitte selles, kas ma suurtest konkurssidest võitjana välja tulen, vaid selles, kui hästi ma olen arendanud neid andeid, mis mul on, ning seda valdkonnas, milles tunnen oma kutsumust. Kui inimene on tõesti võimekas laulja, siis see, kas ta võidab «Eesti otsib superstaari» või ei võida, pole tema «elu võimalusega» suurt üldse seotud. Kui ta on andekas ja hea, siis võidab ta ühel päeval midagi (konkursse ja auhindu on ju mitmekohaline arv!) niikuinii.

Ning samamoodi, kui inimene on võimekas ja pühendunud tippjuht, siis jõuab ta tipptasemel töökohani ükskord nii või teisiti. Ning siis võib see olla juba ettevõtte enda «elu võimalus», kui selline inimene just neil töötab.

Image
Alar Kilp

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)