Esileht » Arvamused » Arvamus »

Millist teenust pakutakse kirikus?

07.10.2009 | | Rubriik: Arvamus

Ka kirik võib kahetsusväärselt kohaneda turusituatsiooniga, pakkudes vaimulikku kaupa ja teenust vastavalt kristliku turu hindadele ja tingimustele. Kus on nõudlust, sinna tekib ka pakkujaid, ja kui nõudlust pole, siis see tekitatakse «kristlike» reklaamikampaaniate kaudu.
Kirik on sekulariseerumas, sünkretiseerumas (religioonide segunemine) ning kohandumas selgeltnägijate, imetervendajate ning šarlatanide edu- ja abiprogrammidega. Jeesuse, apostlite ja kirikuisade selge õpetus ja veendumus inimese patususest on asendumas humanistliku psühholoogia «tõdedega» inimese headusest ning võimest muuta ISE ennast, s.t et vastavad ressursid on peidus inimeses endas.
Need tuleb vaid avastada, mantratena korrata ja endale sisendada, positiivselt mõelda ja rääkida, pidada end kõikvõimsaks ning tagatipuks muuta Jumal hampelmanniks ja jooksupoisiks.
.
Päästmise asemel meelt lahutama
Jeesus Kristus armastab inimest nii väga, et Tema jaoks pole primaarne inimese materiaalne heaolu. Tema elu, õpetus ja ristisurm olid vastuseks ja lahenduseks inimese ravimatule haigusele, s.o patule, millest vabanemisega inimene ise toime ei tule (ka kloostri seinte vahel mitte).
Me pakume kirikus inimestele sageli odavaid, kiireid ja pealiskaudseid lahendusi, viitamata hetkekski inimese põhiprobleemile, milleks on patt ehk eraldatus Jumalast. Ravime inimeste hingehaavu pealiskaudselt, pakkudes neile eduteoloogilisi retsepte humanistliku psühholoogia sildi all.
Mul on väga kahju, et me ei paku enam Jeesust koos päästet toova ristisõnumiga. Isegi kristlikes raadiokanalites kuuleb üha vähem Jeesusest kui Päästjast ja Kuningast. Kristlik kultuur ei tähenda veel Kristuse-kesksust.
Kas tõesti tahame ise päästa ja valitseda? Kas soovime ise astuda ja istuda Jumala troonile, Tema asemele, pakkudes inimestele kristlikke meelelahutusprogramme «kristliku» rokkmuusika ning draama- ja tantsuprogrammidega? Kas kirik ja kogudus kui elav organism on seatud selleks, et meelelahutustööstust arendada kristliku sildi all? Kindlasti mitte!
Jeesus ning apostlid ei vajanud kunagi reklaami, ei iseenda isiku, oma usu ega ka tegevuse kohta. Varakristlaste põhieesmärgiks oli sola scriptura (ld k ‘ainult pühakiri’) lugemine ja selgitamine inimestele. Ristiteoloogia keskmeks oli Jee­suse isik.

Vajame vaimulikku abi
Kreeka ja juudi targad oleksid oodanud Jeesuselt kaasaegsemat teenust, näiteks antiik­kreeka filosoofilist tarkust või närve kõditavaid imetähti. Kas pole olukord sarnane ka meie väikses riigis?
 Nõustumine ja leppimine eesti rahva hullutamisega välis- ja kodumaiste imetervendajate ja eduteoloogide poolt Saku ja muudes suurhallides ei saa jätta külmaks ühtki kristlast, kelle jaoks Jumal on püha ja õiglane Valitseja, aga ka armuline Isa kõigi nende vastu, kes oma pattu tunnevad ja tunnistavad.
Olen ka ise vaid armu saanud patune. Ükskõik millise sõnaga me pattu ka ei tähistaks, ometi on südametunnistuse piinad ja rahutu hing märk sellest, et vajame vaimulikku abi ja ravi, mida ei suuda pakkuda kristlikud meelelahutusprogrammid ning inimhingedega manipuleerivad meelelahutajad.

Rist ei ole amulett
Jeesus ei tegelnud niivõrd tagajärgedega, kuivõrd põhjustega. Ta hoolis eranditult igast inimesest – eeskätt inimese surematust hingest ning igavikust. Endise kirikuõpetaja ning praeguse õpetajana tean, et paljud inimesed kannatavad masenduse, depressiooni, üksilduse, lootusetuse, sõltuvuste ja hirmude kütkes. Neid ei huvita kristlikud meelelahutusprogrammid ning materiaalset jõukust ja head tervist lubavad tegelased. Nad vajavad elu mõtet ning mõistvat inimest enda kõrvale. Nad vajavad Jumalat.
Mina ei ole Jumal. Minus endas pole midagi head. Ainult Jumal on hea. Ma võin olla vaid aknaks, mille kaudu paistab inimestele jumalik valgus ja soojus. Teisisõnu – tingimusteta armastus.
Rist ei ole amulett. Rist tähendab minu jaoks usku, lootust ja armastust. Ainukeseks «kristlikuks» teenuseks meie kirikutes saab olla ristilöödud Jeesuse näitamine inimestele – nii tegudes kui ka sõnades.


Ramo Pener
,
õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)