Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Milline armastus!

21.12.2005 | | Rubriik: Jutlus

Vääritu, tavaline inimene tõstetakse Jumala
tasandile. Jõulud on see aeg, mil tunnetame seda erilisel viisil. Jeesuse
Kristuse sündimine siia maailma on enam kui miski muu, mida suureks peetakse.

Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile
andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm
ei tunne meid, sest ta ei tunne teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega
ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me tema
ilmudes oleme tema sarnased, sest me näeme siis teda nagu tema on. Ja igaüks,
kellel on niisugune lootus tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu temagi on
puhas. Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see,
mis on käsu vastu. Ja te teate, et tema on ilmunud patte ära võtma; ja temas ei
ole pattu. Ükski, kes jääb tema sisse, ei tee pattu; ükski, kes pattu teeb, ei
ole teda näinud ega teda tundnud. 

1Jh 3:1–6

Vääritu, tavaline inimene tõstetakse Jumala
tasandile. Jõulud on see aeg, mil tunnetame seda erilisel viisil. Jeesuse
Kristuse sündimine siia maailma on enam kui miski muu, mida suureks peetakse.

Imetletakse ja ülistatakse suuri mehi ja
suuri eeskujusid, kes on saanud koguni erinevate usundite loojateks,
autoriteetideks, kelle järele tormavad suured hulgad. Praegugi on maailmas
suuri probleeme, sest on rahvaid, keda on häälestatud oma usu rajaja ja suure
õpetaja eeskuju ning õpetust jäljendama ja keda õhutatakse enda usu eest
võitlema. Selle võitlusega kaasneb ülekohus ja vägivald nende suhtes, kes on ka
inimesed.

Ka kristluse nimel on tehtud palju ülekohut
ja inimesed on kannatanud vägivalla all. Meil ei ole õigust seda õigustada,
sest selles kristluses on puudunud Jeesus Kristus. Võime ütelda, et ka selles
võitluses, mida kellegi, näiteks Muhamedi nimega seostatakse, puudub see
autoriteet ise. Tema nimega õigustatakse kasutatavat vägivalda.

Kuid täna, jõulu esimesel pühal, saame
ütelda, et Jeesus Kristus on erinev kõigist, kes siin maapeal on olnud ja on.
Tema on sündinud meie keskele, et ära võtta patud. Need, kes peavad teda
õpetajaks, eeskujuks ja autoriteediks, eksivad. Ta on enam.

Ta on inimese tagasiviija Jumala, oma Looja
juurde, ta on meie ühendaja Jumalaga. Tema kaudu saame tagasi meile kunagi
antud ja vahepeal patu läbi kaotatud Jumala-näolisuse. Veel enam. Me saame
Jumala lapse seisuse ja mitte enam lastena, kes on sellesse sündinud füüsilise
sündimise kaudu, vaid lunastuse kaudu. Me oleme Jumala lapsed sellepärast, et
Jeesus Kristus on sündinud meile vennaks ja on surnud meie eest, et anda
tagatis ehk kinnitus lapseseisusele. Igaüks, kes tema, patutu, vastu võtab
isiklikult, kui iga inimese eest patukaristust kandnud venna, liidetakse laste
hulka.

Ei ole olnud ühtki usundi loojat, kes
Jeesuse Kristuse kombel oleks oma vendadele-õdedele tee ette näidanud. Sest
kuidas oleks võimalik kõrvaldada inimese patusust, mis on inimese rikkunud?
Ainult Looja ise saab loodut tema rikutusest ja hukatusest päästa.

Armastuse kogemise janu on inimeses suur.
Selle üheks eriliseks tunnistajaks on ka jõuluigatsus. See on meie rahva keskel
olnud märkimisväärne. Kogu aasta toimetused on suunatud ettevalmistuseks  jõuluajale. On ju paastumaarjapäev ja
jaanipäevgi osutanud sinnapoole. Miks muidu on jõulude kombestik ja pärimus nii
rohke? Ristiusu tulekuga on sellele loomulikuna liitunud jõululapse sünni
ootus. Just nimelt, jõulupärimus on vanem kui kristlus, ja imestust väärib, et
juba selles vanas pärimuses tundub olevat palju head ja hella. Rahvas, kes
talve külmal ja kõige pimedamal ajal oskas olla hea, hell ja tundlik, annab tunnistuse
erilisest armastuse väärtustamisest. Sellepärast ei saa kuidagi uskuda mingisse
esivanemate pahelisusse, nagu seda mõneski kirjatöös keegi on arvanud.

Sellepärast, kuulutades sellele rahvale, ei
saa me end tagasi hoida rõõmu jagamast. Jumal armastab meid, nii tavalisi ja
sageli teiste ja koguni enda meelest väärituid inimesi. Jeesus Kristus on
sündinud ka selle rahva jaoks ja sinu ja minu jaoks kindlasti. Et Jeesus on
tulnud, on piisav põhjus rõõmustada.

Mõni tahaks ehk tulevikku teada. Ka Johannese
ajal oli uudishimulikke, kes küsisid, mis meist edaspidi saab. Meie hulgas
liigub neid, kes ahvatlevad sellega, et nad arvavad teadvat, kui ilus on
paradiis. Ent Johannes õpetab meid, et mitte tulevik, vaid käesolev hetk on
tähtis. Jumala lapseks olemise rõõm annab sulle ka lootuse kindluse, et kui sa
jätkuvalt oled valmis end oma Issanda kätte andma sisemiseks puhastamiseks,
siis kulgeb sinu tee tulevikku koos oma Jumalaga.

Milline armastus! Väriseva tõstab ta üles
ja annab talle väärikuse istuda jumaliku ausuuruse kõrvale. Sellist väärikuse
tõusu elati läbi ka meie esivanemate peredes jõuluajal, kui jõuluõlgede või
-heinte peale heitsid pikali laste kõrvale ka vanemad, kes oleksid nagu
alandanud end ja samas ülendanud oma lapsi. Just nõnda on jõuludel astunud alla
Jumal, kui ta lapsena sündis maa madalas paigas meie keskele.

Oh tule, Õnnistegija, mu süda on sul lahti
ka, oh tule meie keskele ja oma heldust ilmuta! Aamen.


Eenok Haamer,

titulaarpraost, Mustvee koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)