Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mille vastu võideldakse

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Merille Hommik
Tahaksin jagada teiega mõningaid mõtteid 18. septembril internetti üles seatud petitsiooni kohta.
Ilusad sõnad: humanism (mis siin öeldakse tähendavat inimlikkust selle kõige kõrgemas mõttes, mitte seda, mida see ajalooliselt tähendab), humanistlikud väärtused, demokraatia, tänapäevasus, avatus, teaduslikkus, sallivus, oleviku reaalsus, vaatamine tulevikku, inimsõbralik kirik, inimesest hoolimine, inimese väärtustamine, arvestamine teoloogia ja mõtlemise arenguga, dialoog ühiskonnaga…
Ja tondid, mille vastu püütakse võidelda: fundamentalism ehk Piibli primitiivne, sõnasõnaline tõlgendamine; vastandumine humanistlikele väärtustele; kristluse vormid, mis ei tunnista inimese õigust ise otsustada ja vastutada, mis nõuavad inimese pimedat allumist kiriklikele autoriteetidele; püüd hävitada arvamuste mitmekesisust; nostalgiline minevikuigatsemine; lähtumine tõevaldaja võimupositsioonilt…
Igati progressiivne ja kaasahaarav. Aga kas mitte liiga abstraktne?
Allkirjade kogumiseks avalikku inforuumi paisatud dokument peab olema konkreetne. Igasugune umbmäärasus teeb sellest manipulatsiooni varjatud eesmärkide saavutamiseks. Me teame, et sõnad on sageli mõeldud mõtete varjamiseks. Mida ebamäärasem või abstraktsem on tekst, seda suurem kahtlus, et selle levitajate eesmärk on lihtsalt oma huvides iseenda toetuseks koguda võimalikult palju allkirju. Ent see on pettus!
Muidugi, teadlik inimene ei kirjuta alla dokumendile, mis taolisi kahtlusi tekitab. Ent ilusate sõnadega on võimalik ära petta üsna paljusid inimesi.
Manifestis või petitsioonis esitatud väited peavad olema tõesed. Juba esimene lause: «Eesti on liikumas suurema demokraatia, sallivuse ja avatuse poole», on ju ilmselge vale! Eesti suund on praegu pigem vastupidine. Ja sellepärast on meil tõesti kõigil põhjust muret tunda. Ning pilt, mis maalitakse meie maa kirikutest, kõiki ühte patta pannes, on pehmelt öeldes moonutatud.
Kus on see fundamentalism, mille vastu manifest võitlusse läheb? Ma ei tea, et meil ükski kirik kreatsionismi jutlustaks. Ilmselt on siin juttu vaid nendest kirjakohtadest, mis puudutavad homoseksualismi. Ja selles mõttes soovib manifest ka teoloogia kaasajastamist, et kirik võtaks omaks praeguse ajastu moraalirelativismi ning tunnistaks homoseksuaalse suhte normaalseks paarisuhteks.
Manifest esitab pika loetelu negatiivsetest tendentsidest, mida omistatakse üldistavalt kirikutele, ja positiivsetest, mida allakirjutanud tahaksid kirikus näha. Sellest võib järeldada, et kõik negatiivsed on seal praegu olemas, aga positiivseid teps mitte.
Eks ole, kui ma kirjutaksin: «ma tahaksin, et Eesti oleks vaba», siis tähendab ju see otseselt, et minu meelest ta ei ole vaba! Järelikult puuduvad kirikus manifesti autori arvates kõik need komponendid, mida ta oma igatsuste kiriku juures näha tahab. «Et kirik oleks» tähendab ju, et ta ei ole…
Avalikku süüdistust tuleb põhjendada ja tõestada, muidu on see vaid laim. See ei aita, kui kommentaaris öeldakse: me ei mõelnud seda nii. Miks te siis kirjutasite nii, et see on tekstist väljaloetav? Kas mitte selleks, et petta võimalikult suur hulk inimesi alla kirjutama, et kõik hea tahte inimesed tõttaksid kirikut päästma nende arutute võimuahnete fundamentalistide käest, kes tõelisi usklikke ja tänapäevaseid «eesrindlikke» teolooge rõhuvad, vaikima sunnivad ja endi hulgast välja viskavad?
Kardan, et manifest kutsub teolooge üles Piiblit suvaliselt tõlgendama hakkama. Nii, nagu kellelegi meeldib. Kustutame pattude nimekirjast need, mida tänapäeva postmodernistid enam patuks ei pea, ja kanname need möödunud ajastute iseärasuste hulka? Muide, ka see on fundamentalism. Kas peaks kustutama ka abielurikkumise, sest see on nii levinud, et sedagi võiks juba normaalseks pidada?
Kirikut saab reformida ainult seestpoolt, mitte üldrahvaliku hääletuse teel. Kirikut tuleb reformida teoloogia, mitte manifestide ega laiapõhjalise aruteluga, millest küllap osa võtma tõttavad ka usku ja kirikut ülbelt naeruvääristavad kommentaatorid. Kas kirik peab hakkama ka neid kuulama ja nendega arvestama?
Manifesti autorid ja allakirjutajad peavad ju ka ise tegutsema niisamuti, nagu nad nõuavad teistelt. Ennast on sageli raske objektiivselt hinnata. Kas ei ole selle manifesti taga ikka seesama inimlik pisike soov: mõtelge kõik nii nagu MEIE?

Malle Pärn,

teoloog