Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Miks kõik ei usu?

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Mt 11:2-6 (7-10)
Evangeelium esitab küsimuse: kui Jumal on kõikvõimas, miks ei usu siis mitte kõik inimesed Jumalasse. Siin on ka üks kahtleja oma murega, see on Ristija Johannes.
Seda julget kuulutajat on tabanud nõrkusehetk. Kas ta usub veel Jumalasse? Jah, usub, kuid asi on keerulisem. Usk nimelt toob endaga kaasa uskliku inimese teod. Ja otsustamine, mida ma nüüd teen, mille peale võin loota, võib panna pead murdma.
Siin on ka näide. Kui Jumal saadab maailma oma saadiku, Messia, siis on vaja uskuda temasse. Pole võimalik uskuda, Jumala saadikule selga pöörates. Johannes elas ajal, mil Messia sõnum oli päevakohasem kui ei kunagi varem. Kuid nüüd küsib ta, kuidas ma tunnen ära, et just Jeesus on Messias? Me ilmselt mõistame Johannese kahtluse põhjusi, ta oli ju vanglas. See võib murda ükskõik kelle meele.
Miks ei usu mitte kõik? Kusagil Aasias või Aafrikas kuuleb keegi sõnumit Jeesusest ja võib küsida: kas tema on Jumala ainus esindaja või on ta üks paljudest jumalatest? Või on just tema ainus Jumal, kellesse uskuda?
Miks kõik ei usu? Ka kristlikes maades küsitakse seda. Miks ei ole kõigeväelise Jumala tegevusel kõigi inimeste elus üks toime – kindel ja selge usk ainsasse tõesse?
Ristija Johannesel oli Kristust oodates kindel usk. Samas räägib evangeelium meile paljudest teistest inimestest, kes nägid samu asju, mida Johanneski, kuid kes ei tundnud Jeesuses ära Jumala Poega. Variserid ainult mõõtsid Jeesust uuesti oma mõõdupuuga, kuid ei hakanud temasse uskuma. Inimestena võime neid mõista – tõepoolest, me ei taha olla kergeusklikud ega end igal õpetajal petta lasta. Ootame õiget Jumala Poega, aga kust meie teame, kes on õige?
Selle küsimuse juures võime õppida veel kord üht lihtsat katekismusetarkust. M. Luther kirjutab: «Ma usun, et ma oma mõistusest ja väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla tema juurde.»
Niisiis võime mõista, miks kauged maad Kristuse kuulutuse vastuvõtmisega viivitavad. Võime mõista, miks valdav osa eestlasi usust pinnapealselt räägivad, nagu oleks see üks elu ebaoluline kõrvalseik. Mõistame ka Jeesuse aja variseride külmust Jeesuse vastu. Tõepoolest, omaenda «erilise väe või jumalakartlikkusega» (Ap 3:12) ei mõista keegi Jumala tegusid meie heaks, ka mitte Jeesuse Kristuse tulekut maailma.
Omaenese tarkusest võib vaid rääkida, et Taevataat on hea ilma andnud ja meie ettevõtmistega arvestanud. Aga usku, mis ilmutab meile Jumala südant, see tähendab Jumala armastust oma Pojas, me ise luua ei saa.
Kuid kas Jumal ei võiks anda usku kõigile? Kõigile paganaile, kristlike maade inimestele ja ka Jeesust oma silmaga näinud inimestele? Miks seob Jeesus usu tingimusega, mida ta siin maalib: «…õnnis on see, kes ei pahanda end minu pärast»? See tähendab, et õnnis on see, kes ei näe minus mitte liiga palju nõtrust ja madalust, samas ka mitte liiga palju sirgjoonelisust, nii et ta minusse uskuda võib.
Miks ei saa Jumal kõigilt nende kahtlusi võtta? Jeesus jutustab selle kohta (Lk 14:18), et kord ei saanud mitte keegi Jumala kutset vastu võtta, sest keegi oli ostnud just parajasti põllu, keegi härjad, keegi abiellunud. Me ise kuuleme sageli, et inimestel väidetavalt ei ole aega. See tähendab, et inimestel on juba mingi usk, oma usk. Kui on palju inimesi, nii palju on uskusid. Ega nad õiget usku, usku Jumalasse, väga ei tahagi. Inimeste eksitus on juba iseloomus sees.
Samas loeme evangeeliumis paljudest, kel siiski on usk. Nende hulgas on pimedaid, jalutuid, patuseid. Jumal võttis nende elu enese kätte, andis usku, nemad paotasid ust, Jumala arm võitis nende iseloomu. Kuidas ta seda tegi? Inimene on muutlik, ka oma usk on muutlik ja vahetuv. Muutuse hetkedel võib aga oma usu asemele tulla Jumala usk.
Ka meile on antud muutuse aegu. Kui märkame, et Jumala asjad meid huvitavad, et kirik tõmbab, või ka siis, kui küsime, miks mitte kõik ei usu, mõelgem tänuga, et see on märk, Jumal tegeleb minuga. Kui kerge on heal ajal Jeesuse järel käima hakata, sest «Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt» (Fl 2:13). Eeltoodud katekismusekoht jätkub: «…vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud.» Meid on päästetud Jeesusest kahtlevalt eemale hoidva variseri lootusetust olukorrast ning vajadusest uskuda omaenese väest ja tarkusest. Jumal on armus meie poole pöördunud.
Meil on vaid vaja olla tänulik Jumalale, kes on meid valgustanud. Hoidume vaid ühest asjast: sellest, et me küll usume, kuid ei ela usuelu. Kui me kristlase elu jätame, siis peame lootma taas «omaenese väele ja tarkusele» ning Jumalat me ikkagi ei tunne. Aamen.
Vallo Ehasalu, Elva koguduse õpetaja