Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Messia tulemine

10.12.2008 | | Rubriik: Jutlus

Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid temalt küsima: "Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?"
Ja Jeesus vastas neile: "Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!"

Matteuse 11:2–6

Kes on Jeesus? See küsimus asetub meie ette 3. advendipühal Matteu­se evangeeliumi teksti kaudu. Johannes on vangistatud, me puutume kokku tema elu viimaste sündmustega. Mälust jooksevad läbi pildid Johannesest kui Jeesuse teerajajast. Mehest, kes oli elanud lapsest saati kõrbes, riietunud kõrbeelanike moodi, kandes kehakattena loomanahka, toitunud peamiselt rohutirtsudest ja metsmeest. Oma elupäevad oli ta veetnud askeetlikult, loobunud tsiviliseeritud maailmast ja selle hüvedest. Ta oli ristinud inimesi Jordani jões ja kuulutanud jumalasõna. Johannes oli vangistatud oma otsekohesuse tõttu. Üheks mõjuvamaks põhjuseks oli saanud Heroodesele tehtud märkus selle kohta, et valitseja elas kõiki kõlblusnõudeid eirates kokku oma vennanaisega.
Vangistuses viibides oli Ristija Johannesel vahel võimalus kohtuda oma jüngritega. Nendelt kuulis ta mõndagi Jeesuse tegutsemise kohta. Evangelist nimetab Teda Kristuseks. Kristuse tegude all mõeldakse siin sellist Jeesuse tegutsemist, mis oli tõenduseks tema messialikkuse kohta. Need teod tekitasid inimestes uudishimu, pannes samas küsima, kes on see, kes niisuguseid asju teeb. Samalaadne küsimus tekkis ka Johannesel, kui ta kuulis, kuidas Jeesus rahvast meeleparandusele kutsus ning tema imelistest tervendamislugudest ja järgijatest-jüngritest. Kõik tundus Johannese jaoks ometi mitte päris see, mida ta oodanud oli. Heroodese võim oli endiselt kõikumatu, maailmas polnud märgata mingeid muudatusi, otsustavat murrangut ei paistnud kusagilt välja. Variserid püüdsid endistviisi juhtida rahvast väliste usukommete täitmise juurde. Patuelu vohas ja Johannes polnud kuulnud, et keegi oleks inimesi manitsenud südamevagadusele. Nii otsustaski ta saata oma jüngrid Jeesuselt järele pärima, kas ta ikka on see, kes pidi tulema.
Tulija on messia salapärane nimi, millega võib kokku puutuda juba Vanas Testamendis: «Siis ma ütlesin: «Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.»» (Ps 40:8) Inimesepoja tulekust räägivad mitmed kirjakohad, näiteks: «Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane … Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.» (Tn 7:13,14b) Samuti Jumala tulemisest: «Ja Issand, minu Jumal, tuleb ja kõik pühad koos temaga» (Sk 14:5). Messia tulemine tähendab ka Jumala tulemist oma rahva juurde.
Kas on aga nii ka nüüd, selles on hakanudki Johannes järjest enam kahtlema. Ta on kindel, et kui keegi üldse temalt kahtlused võtta saab, andes ta küsimustele ammendavad vastused, siis on see Jeesus. Kui Jeesus kinnitaks oma sõnadega oma messialikkust, ei kahtleks selles enam ka Johannes. Nüüd aga kiusavad teda kahtlused. Äkki on tegu veel ühe teerajajaga tegeliku messia eel, nagu seda oli olnud Johannes ise? Kui ta on messias, siis peab ta ometi kogu maailmas õiguse jalule seadma! See oli Johannese jaoks väga oluline küsimus. Kas tuleb tema olukorrale lahendus ja ta saab Jeesuse sekkumisel vabaks oma süüdistusest või saadetakse ta surma?
Johannese jüngrid seisavad aru pärides Jeesuse ees: «Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» Jeesus ei vastanud neile, vaid palus jüngritel teatada Johannesele sellest, mida nad olid näinud ja kuulnud. Ja näinud olid nad asju, mida Vana Testamendi prohvet Jesaja oli kuulutanud seoses Jumala tulemisega oma rahva juurde: «Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud» (26:19); «Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest» (29:18); «Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti» (35:5); «Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi» (61:1).
Jeesus püüdis juhatada Johannest märkama messialikke tunnuseid Tema tegutsemises, tsiteerides Jesajat. Ta soovis, et Johannes ise jõuaks äratundmiseni ega andnud mingit kindlat vastust. Kuid Jee­suse messialikkuse kohta ootasid kinnitust veel väga paljud peale Johannese. Jeesus aga annab meile mõista, et jumalariik tuleb inimese juurde just evangeeliumi kuulutamise kujul vaestele. Jeesus on sõna-messias. Mk 8:38 ütleb ta: «Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.» Kõigil välistel märkidel, tunnustähtedel ja imetegudel on sõna kõrval tühine tähtsus. Sõna ja Jeesus kuuluvad kokku.
Jeesuse alandus ja madalus, ebakuninglik tegutsemislaad, kannatused ja surm ristipuul võivad paljudele anda põhjuse Temas kahtlemiseks. Kuid Jeesus ütleb: «Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!» Lk 11:28 juhib ta meid tähele panema, et «õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad». Jeesus ei võta midagi ette Johannese vabastamiseks vangistusest. Johannesel tuleb Jeesuse teerajajana käia läbi oma kannatuste tee Jumala plaani kohaselt. Mõne aja pärast astub surmarajale Jeesus ise, et kõige pimeduse sees saaks särama lüüa ülestõusmise valgus. Ristija Johannest on nimetatud koidutäheks, kes särab idataevas enne päikesetõusu. Ka siin mõistame me, kui erinevad on inimese ja Jumala mõtted. Jeesus tuli sellesse maailma hoopis teistsugusena, kui Johannes oli kuulutanud ja inimesed ootasid.
Oma esimesel tulemisel ei kõrvaldanud Jeesus maailmast pahesid ja ülekohut. Tema teod ja sõnad juhtisid inimesi mõistmisele, milline saab elu olema, kui Jumal loob uued taevad ja maa. Selleks peame me valmistuma usinasti palvetades: «Sinu riik tulgu!» Advendiajal sillutame me jumalarahvana teed oma saabuvale kuningale, see on jõulupühadeks valmistumise ja meeleparanduse aeg, kus Jeesus ise meid toidab ja joodab, meist kahtlused võtab ning meie südamed rahu ja rõõmuga täidab. Aamen.


Anu Konks
,
Jämaja ja Anseküla koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)