Meile on antud lootus

Õppisime koolis Darwini evolutsiooniteooriat, mis teadupärast andis maailma tekkimisele ja arengule teadusliku põhjenduse. Teooria on saanud väärilise eluõiguse, selle kõrval elab oma elu pühakirjas seletatu. Viimase sisuks on lootus, millele on sünonüümisõnastikus antud samatähendusliku sõnana «ootus». Selle sisu kätkeb sedavõrd palju emotsiooni, et tundub olevat üleloomulik. Ometi kuulub lootus nii kristlaste kui ka mitte­kristlaste ellu. Isegi nende ellu, kes end ateistideks nimetavad.
Kirikutes lauldakse praegu: «Nii valdav on see ootus, me juurde oled teel. Meid juba puudutanud on valgus Sinu eel.» Mida siis ootavad praegu mittekristlased? Suuremat kingitust jõuluvanalt? Kirjanik Karl Ristikivi (1912–1977) on kunagi öelnud, et «ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida». Praegu ongi hea aeg, et leida elule tuge, näiteks kirikust, ning pakkuda mõistmist ja abi teistele. Nagu ameerika kirjanik Neale Donald Walsch kirjutab oma suurepärases raamatus «Uued ilmutused: jutuajamine Jumalaga»: «Sina oled ingel, keda täna keegi ootab.» Ärgem seda siis unustagem.
Hiljutisel pikal bussisõidul Rakverest koju kohtusin jutuka vanahärraga, kes tähtsustas meie, inimeste seotust maaga ja kellel oli tugev usk maaelu taassündi. Oluliseks pidas ta seejuures eestlaste teednäitavat rolli, sest meie inimesed on omavahel tugevalt seotud. Vanahärra lootus oli väga tugev, tema veendumus kindel. Ja tegu pole ainult usuga, sest nende pere kolm põlvkonda rajavad tõestuseks näidistalu. Südames kandis ta ühe eeskujuna oma kodupaiga lähedalt võrsunud aate- ja kirikumeest Jaan Lattikut. Kirikul on kogemus, kuidas rahvas taas oma juurte juurde suunata, oli mehe kreedo. Paarikümne aasta pärast on tema arvates raha võim asendunud hoolimise ja armastuse väega. Tahaks uskuda ja loota.
Rita Puidet